Ehkki aasta jooksul on olnud nii tõusu- kui ka mõõnaperioode, ei ole millalgi, ka kõige raskematel hetkedel kahetsenud, et aastaks siia tulin. Olen alati uskunud, et pärast inimlapse sündi on tema elutee (kuidas tema kujunemine kulgeb, kuhu ta satub, kellega ta kokku saab jne) ette määratud. Ka usun sellesse, et igaüks on oma õnne sepp ehk põhimõtteliselt saab ka ise oma eluteed mõjutada. See, et just aasta tagasi Kanadasse tulin, ehkki olin seda plaani peas keerutanud juba oma viis aastat, on ka osa minu teest – üks elusündmus viis teiseni, mis mind siiatuleku otsust tegema mõjutasid. Ka kõik sündmused, paigad ning inimesed, keda kohtad, on osa sellest. Kui ei oleks üks uks avanenud, poleks ka ühte või teist asja juhtunud.
Olen mõelnud, et kui siin veel aasta oleksin, räägiksin küll keelt puhtalt. Juba ainuüksi see näitab, et siinolek on end ära tasunud!
Kanada on kakskeelne riik ning mina valisin oma peatumispaigaks Quebeci ehk riigi prantsuskeelse osa. Oma valikus ei ole kahelnud, ehkki üks kord Torontos käies mõtlesin küll, et oleks vaid ennem teadnud… Samas on ükskõik millises muus provintsis või riigis käies alati hea Quebeci suurimas linnas Montrealis tagasi olla. Ka siinset keelt räägin suuresti vabalt. Olen mõelnud, et kui siin veel aasta oleksin, räägiksin küll keelt puhtalt. Juba ainuüksi see näitab, et siinolek on end ära tasunud! Ehkki mulle Kanada prantsuse keelele omased väljendid ning sõnad meeldivad, sest neil on omamoodi touch, neid siiski väga ei kasuta. Mitte et nende kasutamine ei meeldiks, vaid lihtsalt Euroopas hakatakse sellele küllaltki viltu vaatama.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
