Subscribe Menu

Üksnes sõnadega ei võideta

Kargel päikesepaistelisel 24. veebruari hommikul koguneti Torontos arvukalt, noored ja vanemad raekoja ette Eesti lippu heiskama, rahvushümni laulma, gaidide tõotust vastu võtma, rõõmustades, et saadi Eesti Vabariigi aastapäeval koos olla.

Märgiti ka teist aastapäeva, mitmete sadade poolt, samas paigas neli tundi hiljem. Ka seal osalesid eestlased. Oli möödunud sada kuus aastat Eesti iseseisvuse väljakuulutamisest, kaks aastat Venemaa alatust kallaletungist Ukrainale, agressorina sõda alustades.

Rahvusvaheliselt reageeriti teisele aastapäevale. Kanada peaminister tegi üllatusvisiidi Kiievisse. Ungari valitsus teatas, et on lõpuks nõustunud toetama Rootsi NATO kaitsealliansi kandidatuuriga. Olles viimane riik, tänu populistist peaminister Viktor Orbanile, kes millegipärast oli algselt rootslaste vastu. Ning NATO peasekretär Jens Stoltenberg pidas lühikese kõne, lausudes, et küsimuseks ei ole mitte kas Ukraina pääseb NATO liikmeks, vaid kuna.

Kujutage ette pilti, kui pärast kõiki külma sõja pingeid, pärast N. Liidu kokkuvarisemist ja demokraatia, vabaduse taastamise järgselt endistes anastatud riikides, et Eesti poleks demonstreerinud võimet astuda NATOsse, vastu võetud.

Kujutage ette Euroopat täna, kui poleks NATOt. Kaitsalliansi vajadust. Kui poleks saanud selgeks, kui tõsiselt Stalin tüssas nii Roosevelti kui Churchilli. Esimest märksa rohkem. Kujutage ette pilti, kui pärast kõiki külma sõja pingeid, pärast N. Liidu kokkuvarisemist ja demokraatia, vabaduse taastamise järgselt endistes anastatud riikides, et Eesti poleks demonstreerinud võimet astuda NATOsse, vastu võetud.

Become a subscriber to continue reading!

Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.

Starting from $2.30 per week.

Go to Subscription Plans

Read more