Alustasime vägevas Alatskivi lossis, kus täiesti juhuslikult kohtusime sugulaste-/perekonnasõpradega Kanadast! Lossi muuseum, roosiaed, park ja järv olid imelised, kuid soovisime baltisaksa mõisakultuurist edasi minna Peipsi kalda poole vanausuliste elu avastama.
Esimene peatus oli Kolkjas, kus asub ka turistidele infopunkt. Seal vana maja keldris asuvad mitmed väikesed muuseumid, kus saab õppida kohaliku, ajaloolise tähtsusega siguri tegemisest, kangaste sinetamisest, trükipakkudega trükkimisest ja kalurite elust. Peakorrusel on pood, kus pakutakse imekauneid indigoga värvitud ja peamiselt valge trükimustriga kaunistatud esemeid. Lemmik-mustriga t-särki polnud minu suuruses saada, kuid maja perenaine pakkus mulle võimalust ise trükkida särk valmis. Milline elamus! Läksime treppidest üles suurde käsitöötuppa, kus näidati, kuidas trükkimine plokiga käib. Tegingi kolm trükki valitud motiiviga. Särk triigiti värvikindlaks ja oligi valmis! Seal pakutakse igasuguseid käsitöö-kursuseid, tuleb ainult ette tellida kas telefoni teel või veebi kaudu.
Unustada ei tohi sibulapirukaid ja restoranides kalatoite. Meil oli pikk, aga väga tore päev. Kõike ei jõudnud ühe päevaga näha. Leidsime, et tuleb kindlasti tagasi tulla.
Kolkja, Kasepää ja Varnja külades saab kitsaid teid pidi sõites nautida ehtsat ridaküla elamist. On muuseumid, palvelad, kalmistud ja suurte põldude viisi sibulaid kasvamas. Unustada ei tohi sibulapirukaid ja restoranides kalatoite. Meil oli pikk, aga väga tore päev. Kõike ei jõudnud ühe päevaga näha. Leidsime, et tuleb kindlasti tagasi tulla.
Ja seda tegimegi 2023.a suvel. Startisime taas Alatskivi lossi õuelt, kus sel korral esinesid neli kohalikku naisrahvatantsurühma. Nii tore! Sõitsime sealt jällegi Kolkjasse sibulapirukaid mekkima, kuid nüüd sõitsime sealt põhja poole Kallastesse, kus nägime veidi suuremat küla ja imeilusat liivaranda.
Sinna polnud meil niisama asja. Kohtusime Estonian Music Week’i Hamiltoni-päeval Veinika Västrikuga, kes oli Torontos käsitööd õpetanud ning abikaasa Ergo-Hart Västrikuga ansambel Triskelega esinemas. Tuli kutse külastada nende käsitöötalu, mille otsemat teed suvise reisi kavasse panime. Turgi talu ongi Kallastest lühike maa Peipsi kaldalt lääne suunas Torila külasse sõita.
Fotogalerii
Jällenägemisrõõm oli suur! Veinika tegi meile tuuri, alustades palkidest aidamajaga, milles on kaks tuba suviseks majutamiseks. Ait on talu vanim hoone, mis oli juba päriseks ostmise kaardi peal, mis Veinikale ja Ergole anti talu ostmisel 2014.a. Ait pärineb aastast 1869, kas see täpselt nii nagu praegu välja näeb, ei ole teada. Viis kilomeetrit eemal asuva Kokora mõisa omanik müüs talu Kustav Turgile, kes lepingule „kolme ristiga“ alla kirjutas. Lepinguga oli kaasas talu kaart, kus ait oli juba olemas.
Suurem maja on rehehoone, mille otsas on elumaja. Rehehoone on restoraniks ja üritusteks ümber tehtud, kuid siiski ajalooline miljöö on tugev. Pere vanema tütre pulmapidu peetigi seal. Peremees Ergo, folklorist ja Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudis osakoormusega lektor (PhD: eesti ja võrdlev rahvaluule) on ka kokaks saanud ja pakub suveti Turgi talus 4-käigulisi gurmee-elamusi. Tuleb ainult ette tellida. Menüüd on gluteeni-, laktoosi- ja lisatud suhkrute vabad. Kasutatakse kohalike talude saaki ja muidugi Peipsi järve ande.
Minule jäi mulje, et seal on võimalik kõike õppida, tuleb ainult küsida.
Elumajas on köök, söögituba ja veel kaks tuba vooditega, kus saab aastaringselt öömaja pakkuda. Veinika ja Ergo lasid ehitada elumajale teise korruse, kus asub käsitöötuba. Veinika, ka Tartu Ülikooli lõpetanud folklorist ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemias lõpetanud pärandtehnoloogia magistriõppe (uurimisala: lõimeripsvaibad), õpetab peamiselt kangakudumist, kuid pakub ka muud mitmepäevastes käsitöölaagrites. Minule jäi mulje, et seal on võimalik kõike õppida, tuleb ainult küsida. Sel päeval olid ainult ühed teljed saalis. Kus olid teised? Veinika näitas, kuidas akende all kardinate taga olid mitmed teljed lahti võetud ja ilusti ära peidetud, kuna saali üüritakse ka teisteks sündmusteks. Väga lihtne, kaval lahendus!
Oleks veel palju rääkida sellest imeilusast, ajaloolisest talust, kuid aeg jääb napiks ja veel ühest sündmusest tuleb kindlasti kirjutada: õhtusöök! Eelroana pakuti kilu- (mis polnud kilu) võileiba (mis polnud leib ega või). Nägi ja maitses küll sedamoodi, kuid hoopis teistest ainetest tehtud. Fantastiline elamus! Järgnesid kala, köögiviljad ja magustoit. Suu jookseb vett, kui sellele mõtlen. Sõime väljas, nautides ilusat suvepäeva lõppu lahke pererahvaga. Nii kahju oli lahkuda. Aga ega see jää viimaseks kohtumiseks. Lähen kindlasti tagasi. Soovitan seda teha ka Teil, kallid lugejad!
