Heino Eller ja tema loominguline koolkond on eesti kultuuriloos üks vägevamaid fenomene. Pärast Peterburi konservatooriumi lõpetamist 1920. aastal asus ta tööle vastloodud Tartu Kõrgemasse Muusikakooli kompositsiooni ja muusikateooria õpetajana. 1940. aastal kutsuti Eller juba Tallinna konservatooriumi õppejõuks, kus ta jagas oma teadmisi kuni elu lõpuni. Elleri koolkonda kuulub circa 50 heliloojat, kelle seas on niisugused suurkujud nagu Eduard Tubin, Olav Roots, Arvo Pärt, Villem Kapp, Jaan Rääts, Lepo Sumera, Alo Põldmäe jt. Tema kompositsiooniõpilastest Karl Leichterist ja Leo Normetist tulid legendaarsed konservatooriumi muusikaajaloo professorid. Viimasel elleriaanil Alo Põldmäel on juba endal suur heliloominguline koolkond.
Mis aga eriti oluline – konkursivõit tõi talle võimaluse õppida tasuta Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias, mis teadagi on väga kallis õppeasutus.
Kuigi Heino Elleri klaverimuusika kuulub meie kullafondi, polnud seda siiani tervikuna veel plaadistatud. Sten Lassmanni 13-aastase pühendumuse taga on SUUR LUGU, mis saab alguse juba sõjaeelses Eestis. Saatuse tahtel sai Valga tüdrukust Heljo Sepast Elleri abikaasa Anna Elleri klaveriõpilane. Lisaks andis Heino Eller noorele pianistile kompositsioonitunde. Ellerid viisid 15-aastase Heljo Sepa 1938. aastal Briti Nõukogu poolt Euroopa riikide noortele pianistidele korraldatud konkursile Londonis. Heljo Sepp võitis selle suurejoonelise konkursi, milline teade oli eesti ajalehtede esikülgedel. Mis aga eriti oluline – konkursivõit tõi talle võimaluse õppida tasuta Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias, mis teadagi on väga kallis õppeasutus.
Heljo Sepp sai Londonis õppida vaid aasta, sest 1. septembril 1939 algas sõda. Ema tal Londonisse tagasi minna ei lubanud, nii jäi Heljo Eestisse – õppis siin edasi ja andis kontserte (ka koos sümfooniaorkestriga). 1944. a üritas ta nõukogude okupatsiooni eest koos sõpradega Rootsi põgeneda. Paraku toimus rannas tulevahetus, kus Heljo sai haavata ja nii tuli tal põgenike paadist maha jääda. Edasiõpingud Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias jäid nüüd vaid unistuseks. Kuulihaavast paranedes jätkusid Heljo Sepa õpingud Tallinna ja Moskva konservatooriumides. Temast tuli Tallinna konservatooriumi hinnatud klaveripedagoog, kelle õpilane Peep Lassmann võitis esimese eestlasena üleliidulisel pianistide konkursil hinnalise koha.
Peep Lassmanni poeg Sten Lassmann sündis 1982. a ja hakkas isa jälgedes klaverit õppima. Kui 2004. a tähistas Briti Nõukogu oma 70. tegevusaastat, kutsuti Londonisse juubeli pidulikule tähistamisele ka 1938. a pianistide konkursi võitja Heljo Sepp. Nüüd juba kõrges eas Heljo Sepale anti seal üle dokument lõpuni kasutamata jäänud stipendiumi kohta, mille ta võis edasi delegeerida ühele eesti pianistile. Heljo Sepp andis oma stipendiumi edasi 22-aastasele Sten Lassmannile, kes õppis tollal Eesti Muusikaakadeemias Ivari Ilja juures klaverit. Selle taevast kukkunud haruldase kingituse toel sai teoks Sten Lassmanni hiigeltöö Heino Elleri klaverimuusikast, millega ta kaitses Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias doktorikraadi.
Miks ma sellest muinasjutulisena näivast loost nii pikalt kirjutan?
Ja seda konkursivõiduks saadud stipendiumit sai edasi kasutada taasiseseisvunud Eesti riigi pianist Sten Lassmann – nõukogude okupatsiooni ajal olnuks see võimatu.
See lugu näitab, kui tähtis on meile iseseisev Eesti riik. Enne Teist maailmasõda sai Heljo Sepp Londoni konkursist osa võtta seetõttu, et Eesti oli iseseisev riik ja kuulus Rahvasteliitu. Ja seda konkursivõiduks saadud stipendiumit sai edasi kasutada taasiseseisvunud Eesti riigi pianist Sten Lassmann – nõukogude okupatsiooni ajal olnuks see võimatu. Kõrvalt vaadates võivad nii mitmedki eesti pianistid õnneseent Sten Lassmanni kadestada. Tegelikult tuleks ainult rõõmustada, seda enam et üheksa heliplaadi taga on suur töö Elleri klaverimuusika käsikirjadega. See on tõesti üks ilus muinaslugu muusikas – sama suur imelugu nagu Eesti omariikluse taastamise lugu.