Märgime tänavu nii 80 aastat suurpõgenemisest kui ka 75 aastat Toronto Vana-Andrese koguduse loomisest. Sealt saime, mitte et oleks seda vajanud, ühise pinna, millelt alustada.
Maret elab abikaasa Toivoga Eesti Kodu korteris, mis osteti ta isa huvides. Ta isa Juhan Müller, oli küll ristitud Johaniks. Juhan oli advokaat, väga hea selline. Nimetati isegi EW valitsuse kohtuministriks, millist kohustust ta täitis aastatel 1934 kuni 1938. Oli üks oluline neist, kes vapside vastu pidi rangelt astuma. Minevikku on tänase hurjutava ajastu perspektiivist raske hinnata. Kas oli siis see õige samm või mitte. Aga astuti. Korda hoiti.
Tulid punased. Juhan Müller varjus metsas. Maret saadeti sugulaste juurde. Aga ema Salme küüditati Siberisse, tabati kodunt, kuhu ta oli tagasi läinud vaid hetkeks, kuna oli midagi olulist unustanud sinna. Ta elu lõppes traagiliselt ja tütarlaps jäi kommunistide tõttu emata.
Põgenema Eestist pidi. Valikut polnud saatuslikul aastal 1944, siis kui punased murdsid üle vapralt kaitstud, seda viimse hetkeni, piiri, tänu neile ameeriklaste poolt pimesi antud relvastusele. Eesti jurist ja minister pääses Rootsi alusel „Ago“ Mareti ja paljude teistega.
Nüüd annaks jutulõnga Maretile üle. Võimalikud pisivead järgnevas on kõik kuulaja, kindlasti mitte mäletaja süüks kanda.
Tõesti viimasel minutil, täpsemalt kell viis õhtul 21. septembril oli Nõva lähedal kalapaat, mida Maret murelikult ootas. Isa oli põgenemiseks venelaste eest sellele kohad leidnud. Tüdruk oli kõigest 13-aastane. Mäletab Naissaare juures tagasi vaatamist. Kadumas oli Tallinn, kadumas oli kodumaa. Mis juba põles. Pisar silmis, aga edasi. Kummuli kalapüügikastidel, iiveldus ja valu rinnas. Kuna põgenemine kurjuse eest oli tähtsam kui teab mis mugavus. Kuni tuli too kohutav 22. septembri torm, mis viis paljusid teadmatusse vetehauda. 36 tundi oldi merehädas. Aga elati üle, tänaseni ei tea kes, kust ja kuidas naeratas. Kõigevägevam ehk, aga miks mitte siis varem? Et oleks saanud jääda kodumaale?
Rootsi piirivalve leidis kuidagi pagejate aluse. Puksiiris tõmmati neid öösel Sandhamni. Kuivale. Maret sai pärast pooleteisepäevast toiduta olemist siis sooja riisisuppi. Mis oli erakordne. Tänaseni tänulik rootslastele. Ta oli ju kasvuaastates ja kaua söömata, nälg oli suur. Siis karantiin, Södertäljesse barakki elama. Kuid toime tuldi, isa saksa keele oskus võimaldas temale töökoha ja sellest tuleneva elatise, kuni kartlik ja vasakpoolne Rootsi valitsus asus N. Liidule välja andma sõjapõgenikke. Mülleritel ei olnud valikut. Algas – nagu paljudel teistelgi – väljarändamine. Suund Kanada.
1951. aasta 29. juunil jõudsid Juhan ja Maret Müller Halifaxi, maabuti kuulsal Pier 21-l. Siis rongiga edasi sisemaale, Torontosse saabuti 1. juulil. Leiti College’i tänaval ukrainlaste majas pisike tuba. Maret läks kohe tööle Commerce panka High Pargi läheduses olevas filiaalis. Jurist Juhan Müller aga ei leidnud kaks aastat tööd, vanuse ja keeleoskamatuse tõttu. Sooviti pärast kohanemist uue kodulinnaga kiriku liikmeks saada. Peapiiskop Johan Kõpp oli nimelt saatnud Rootsist Juhan Mülleriga kaasa olulise ümbriku. Teatavasti ei näinud õpetajad Otmar Pello ja Oskar Puhm tol ajal alati silmast-silma, kuidas paguluskogudusi Torontos juhtida. Peapiiskop saatis lepituskirja. Juhan Müller otsustas Vana-Andrese koguduse liikmeks astuda. Ei oska täna öelda, kuidas või mille põhjal ta liisu langetas.
Kirikukommete järgi kuulutati neid maha kantslist ja esimesel augustil 1958.a. laulatas õp Pello neid Vana-Andrese kirikus, mida mõlemad mäletavad kui erakordset ning kaunist pühakoda. Eriti altar ja orel.
1951. a jõulujumalateenistus oli Mülleritel esimene Vana-Andreses. Kuid nagu tänapäevalgi noortel kombeks, käis Maret kirikus peamiselt vaid suurtel pühadel. Kohtas Toivo Visnapuud 1956. aastal EÜS-i vana-aasta õhtul. Noori oli vähe, vanu palju. Pandi neid kõrvuti istuma. Toivo polnud tantsumees, nii et vesteldi. Toivo õppis siis veel USAs. Tekkis kirjavahetus. Peatselt oli selge, et esimene kiindumus oli sügavamgi. Kirikukommete järgi kuulutati neid maha kantslist ja esimesel augustil 1958.a. laulatas õp Pello neid Vana-Andrese kirikus, mida mõlemad mäletavad kui erakordset ning kaunist pühakoda. Eriti altar ja orel.
Toivo töö, alul aeronautika-, siis mehaanikainsenerina viis neid aga Torontost, kus töökohad olid viletsad, USAsse, Rochesteri linna, kus ta töötas Eastman Kodaki firmas. Maret ikka panganduses. 1986.a. naasti Kanadasse. Kogudusest sigines neile uus tutvuskond, mis viis Mareti Estonia koori, kus ta laulis aastakümneid. Uus ärkamisaeg Eestis sai kooriga lauldes kaasa elatud ja 1990.a. laulupeole mindud. Kirikus käimine aga vähenes elatud aastatega.
Praegu liiguvad kõrges eas Visnapuud vaid Eesti Kodu piirkonnas, vajadusel linna minek, nagu arstivisiidid või konsulaadis asjade ajamine käib takso vahendusel. Vana-Andrese koguduse juubeli eel soovivad rõõmsad eakad koguduseliikmed head juubelikontserdi kordaminekut.
