Issand, too tagasi meie vangid, nagu veeojad Lõunamaal!
Kes silmaveega külvavad, lõikavad hõiskamisega. Kes minnes kõnnib nuttes, kui ta külviseemet kannab, see tuleb ja hõiskab, kandes oma vihke.“ Ps 126.
Meenutagem, mis Jumal meile head on teinud!
See Psalm, pealkirjaga „Palveteekonna laul“, on üks neist lauludest, mida palverändurid pühadeks Jeruusalemma tulles teel laulsid. Need sõnad tuletavad meelde Jumala tegusid oma rahva heaks ja kinnitavad lootust andva sõnaga. Issand suudab aidata meile jõudu andes, orjusest päästes ja meie tööd õnnistades.
See laul räägib ajast, kui Jumal tõi oma rahva tagasi 70 aasta pikkusest Paabeli vangipõlvest. Paabeli valitseja Nebukadnetsar oli hävitanud Jeruusalemma (586 BC) ja viinud rahva vangi. Aastad hiljem aga ühendas pärslane Koores (Cyrus the Great) Meedia ja Pärsia kuningriigid ja vallutas ka Paabeli Maad. Koores andis välja määruse aastal 537 BC, et juudid mingu tagasi Jeruusalemma, ehitagu üles Issanda, Israeli Jumala koda. Rahvas tuli tagasi oma kodumaale ja ehitasid Esra ja Nehemja juhatusel taas üles Jeruusalemma Templi ja linna müürid.
Kodumaale tagasitulek peale pikki aastaid tundus kui unenägu, see oli ime, kink Jumalalt. Naaberriigidki kõnelesid sellest, kuidas Issand on suuri asju teinud, aidates rahval tulla tagasi vangipõlvest.
Aga miks Jumal lubab isegi oma rahva ajaloos vangipõlve aegu? Miks need rasked ajad lubatakse meie ellu, kui Jumal on hea ja kõikvõimas? Kas selles kõiges ehk leidub mõni õppetund meie jaoks, mida võiksime rohkem mõista?
Jumal ei ole meid unustanud ja suudab meid aidata. Kuigi Iisraeli rahvas viidi nende kodumaalt vangi, ei olnud Jumal ometi neid unustanud. Ta kuulis nende palve häält ja tõi nad tagasi vangipõlvest. See võis raske olla küll, et üle elada see kodumaalt lahkumine ja templi rüüstamine vallutajate poolt. See tundus lootusetu olukorrana, sest kedagi polnud tulemas neid päästma peale Issanda enda.
Meile eestlastele toob see lugu ehk meelde, et omal ajal sõja jubedused viisid meiegi rahva mitmes suunas kodumaast kaugele. Kord oli ju Eesti nii Saksa kui Nõukogude Liidu okupatsiooni all kokku 50 aastat. Usun, see oli ka Jumala tegu, Tema abi ja ime, et Eestis taasiseseisvus võis jälle välja kuulutatud saada peale pikki okupatsiooni aastaid. Meilgi oli siis „suu täis naeru ja meie keel täis hõiskamist“.
Töö ja vaev Issandas kannab vilja omal ajal. Psalmist kasutab külvi ja lõikuse töö võrdpilti julgustamaks meid, et elus on aegu, mil peame vahel silmaveega külvama, palvetama, vaeva nägema. On aegu, kui töö vajab tegemist ja tulemused ei ole kergelt end näitamas. Need on ajad, mil vajame meenutada Jumala ustavust meie esivanematele. Ta ei unustanud oma rahvast neil pikkadel okupatsiooni- ja diaspora-aastatel. Jumala käes on ka anda meie külvatud seemnele ja tehtud tööle vajalik õnnistus. Psalmist räägib, et lõikusaeg tuleb omal ajal, kui see töö, mis on tehtud armastuses Jumala ja kaasinimese vastu, hakkab kandma oma head vilja. Tuleb aeg, kui saame rõõmu tunda meie töö ja vaeva tulemustest „vilja vihke kokku kandes“.
Jumala Vaim tunneb me südame mõtteid. Jumal suudab muuta ka maailma valitsejate südameid, nii et anda vabadus ja võimalus rahvastele oma vangipõlvest välja tulla, üles ehitada oma elu varemed ja alustada uuesti. Jeesuse Kristuse abil võime leida uue elujõu ja lootuse. Temast kõneleb sõna: „Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabaks laskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid, kuulutama Issanda meelepärast aastat.“ Lk.4:18,19.
Kas on midagi, mis ehk hoiab meid endid täna „vangis“, eemal sellest, et me oma (vaimse) elu uuesti võiksime üles ehitada?
Pastor Andres Rebane, Vancouver, BC
