[Torontos üles kasvanud Veiko Parming ja Heli Vanaselja rändavad Euroopas, külastades kohti, mis on seotud nende 1944. aastal Eestist suure sõja jalust põgenenud perekonnaliikmetega. Need paigad on olulised ka paljudele teistele põgenikele ja pagulaste järeltulijatele. (Esimene osa ilmus EE # 16, 19.04.2024). Veiko Parming on kasvanud üles Toronto eesti kogukonnas. Ta on AS Toronto Eesti Maja esimees ja üks eestvedajatest uue rahvusvahelise eesti KESKUSe rajamisel Torontosse.]
Peatume imelistes väikelinnades nagu Nördlingen, Dinkelsbühl ja Rothenburg, mis pälvivad kuulsust tänu nende vanalinnade tugevatele kivimüüridele, mis on heas seisus tervikutena püsinud läbi aastasadade.
Nördlingen on meie jaoks erilise tähtsusega, nagu mu reisikaaslane (ja elukaaslane) Heli on mulle tutvustanud. Nimelt jäi see linn tema vanaema Ingrid Heinmaa (Põldne) põgenemisteekonnale. See oli 1945 – suurte muutuste aeg, kuna suur sõda Euroopas oli siis lõppemas.
DP ehk displaced persons laagrid on ikka need kohad, mis on minule meelde jäänud vanemate põlvkondade juttudest. Ilmselt need olidki paigad, kus elati kõige kauem ja kust jäid soojemad mälestused igasugustest elusündmustest, kultuurielust, sõprussidemeist ja ühispingutusest.
Need DP laagrid olid aga mõistagi rajatud alles pärast sõja lõppu, kui lääneliitlastele sai selgeks, et üks osa tsiviilpõgenikest – muuhulgas eestlased ja muud baltimaalased – ei ole nõus kodumaale tagasi minema nii kaua, kui selle pinnal võimutseb kommunistlik okupant. Nendel inimestel oli vaja ajutist elupaika, kus saaks nii-öelda normaalset elu elada – saada kaloreid, kliinikuid, koolitust jms. Laagreid hakati rajama juba 1945. aasta kestel USA tsoonis Lõuna-Saksamaal, veidi hiljem briti tsoonis.
Mul on olnud küll mingisugune teadmine, kus asusid suuremad laagrid – Geislingenid, Kemptenid, Lüübekid. Üsna häguseks jäi aga arusaam sellest, kuidas jõuti nendesse kohtadesse, ehk siis kus elati ajavahemikus september 1944 kuni sügis 1945. Nagu ma õppisin, ei olnud see teekond kuidagi ühesugune. Laeva pardalt maha tulles saadeti eestlasi igale poole laiali. Teame tuntud Hemingway’le omastatud lauset, et igas sadamas on vähemalt kaks eestlast. Nii tundub tõesti olevat olnud 1944. aasta lõpu poole saksa aladel. Saadeti heal juhul sinna, kus oli kasu mingitest erialastest teadmistest, vastasel juhul lihtsalt kohtadesse, kus oli vaja suvalist tsiviiltööjõudu. Ega eestlastel väga palju selle kohta öelda ei olnud, olid ju põgenikud võõras riigis sõjatormi karmides tuultes.
Photo gallery
Fotod: Veiko Parming
Niisiis sattuski eestlasi siia, Nördlingeni: täpsemalt, Heli vanaema Ingrid (siis kümneaastane tütarlaps) koos vanemate Osvald ja Irene Põldne ja noorema venna Olaviga. Ajajärk oli märtsist 1945 (olid just pääsenud Dresdeni alt) kuni sama aasta oktoobrini, kui tuli võimalus asuda Geislingeni laagrisse.
Nördlingen on umbes 20,000 elanikuga linn, ehk siis pisut suurem Viljandist. Jõuame sinna õhtuses hämarikus. Vanalinn on laupäeva õhtu kohta vaikne, see-eest meid tervitavad švaabimaised poolpuitraammajad ning hiigel-suur Püha Jüri kirik, koos kõrge kivist torniga, mis kirikuuste eest vaadates näiks ulatuvat kõrge taevani. Viiesaja-aastane torn kannab nime Kirchturm Daniel; nimi pärinevat vana testamendi Taanieli raamatust: „Siis kuningas ülendas Taanieli ja […] pani ta valitsejaks üle kogu Paabeli maakonna.” (Tn 2:48)
Millise rahvaste paabelina võis tunduda see Saksamaa neil pöörastel aegadel. Eestlased olid ju vaid väike osa suurest rahvamassist, mis üritas igat viisi põgeneda punaarmee eest järjest kaugemale läände, et jõuda lääneliitlaste juurde. Millisena mõjub selline kaos, tundmatus kümneaastasele tüdrukule?
Heli kadunud vanaema oli kunagi vanemas eas pannud kirja põgusa ülevaate tema põgenikuelust, mille Heli ema on meile üles leidnud. Ühtlasti on meil käepärast meenutused, mis said kirja pandud Heli vanaonu Olavi poolt, kes elab veel Ottawas.
Naaseme hommikul vanalinna ja tutvume päevavalguses Raekoja platsiga, mis asub suure kiriku kõrval. Leiame üles raamatukogu ja vana purskkaevu, mida Heli vanaema oli oma mälestustes meenutanud. Saksamaal on varakevadel kuumalaine, säutsuvad lehelinnud ja õitsevad kollased forsüütia põõsad. Helile on tulnud ilus mälestus: ta oligi noore tüdrukuna esimest korda tutvunud forsüütiaga vanaema koduaias Torontos, North Yorkis. Vanaemale meeldis mõned oksad korjata ja nendega ilustada lihavõttelauda, mille ümber pere kogunes koos einetama.
Meie tähelepanu pöördub järsku kõrge kirikutorni poole, kust on kõlamas pasunate võimsad hääled. Kuulutatakse välja lihavõttepüha. Ühes paaritosina linnaelanikuga, pöörame pilgud, silmad kissis, üles torni poole. Pillimehed ja -naised on nagu tillukesed figuriinid nii kaugel üleval, hääle järgi kostab neid umbes tosina jagu mängivat. Lühikeste pausidega tuleb viis või kuus kiriku koraali; neist viimane on meile juba Toronto Peetri kiriku jumalateenistustelt tuttava viisiga… Võta nüüd Issandat, vägevat Kuningat, kiita! Väga soojalt ja mõnusalt mõjub see tervitus.
Sõjapõgenikud andsid tõesti oma elu ja tuleviku Jumala hoolde, ei osanud keegi ette teada, mida järgmine nädal, kuu või aasta võib tuua. Otsides varjupaika, oli Osvald Põldne koos perega üks hetk võtnud suuna Nördlingeni poole, kuna seal olevat olnud ees nende sõbrad, kelle käest saanuks esialgse ulualuse. Aga selle poole aasta jooksul elasid nad veel mingit aega Nördlingeni tiiva all väikeses äärelinnas nimega Kleinerdlingen, ning sealt veel mõni kilomeeter metsa poole Ederheimi külas.
Sõjaaeg oli raske. Ingridi mälestustest loeme, et toidust nappis, hea oli kui saksa perenaine sai vahel keeta maitsvat kartulisuppi. Siseruumid olid külmad ja niisked ja küttepuude puudumisel pidi ahju kütma ka metsa alt leitud käbidega. Isaga käisid sügaval metsas otsimas kohti, kus vajadusel võiks kahurikuulide eest pere varjata. Õnneks tulid peagi ameeriklased ning ei tekkinud viimaseks vajadust.
Külastame Kleinerdlingenit, mille punaste katustega elumajad ja vaiksed külateed esitavad hoopis armsama tänavapildi kui meie tüüpilised „ameerikalikud” äärelinnad Kanadas. Ainult poolnaljatades muigame, et sellises kohas oleks tänapäeval päris kena pere rajada. Sõidame sealt edasi metsa poole ja kõnnime radadel veel raagus lehtpuude vahel. Üritan meelde tuletada oma ajateenistuseaegset väljaõpet Võrumaa metsades. Tulepositsiooni valimisel pidi rakendama „VÕKAT-it:” Varjatud liikumistee, Õhuvaatluse eest varjatus, Kaitse tule vastu, Avar vaade, Tugi relvale. Sel aastaajal ei näe siin metsas olevat palju häid kohti, ju suve poole olukord soodsam.
Vaikne metsaalune, soe õhk ja päikese sära loovad sügavalt rahuliku tunde. Väga vaevaliselt suudaks seda ilusat peatust romantilisel teel sobitada nende sõjaaegsete kirjeldustega. Mõtted kipuvad looklema. Ei tea, kas mets ka inimeste häid ja viletsaid aegu kuidagi tunnetab… või elab ta hoopis oma rütmis?
Ameerika vägede tulek tõi suure hingekergenduse ja paremad olud. Ingrid kirjutab, kuidas väljasurnud küla läks järsku elama. Nüüd pakuti gasthaus’iskõikidele vabalt hommiku- ja õhtueinet: „Istusime suurte puust laudade ääres, dirndel-kleitides kelnerinnad serveerisid sooja kartulisalatit viineritega ja hiigel õllekappades õlut (meile piima).”
Anname siin kohas kiiresti alla, kuna isegi nii väikses linnas nagu Nördlingen on parasjagu gasthaus’e. Peame siis tuginema oma loovusele. Lepime ühe sellise majaga, mis ei ole küll kõige uhkem, kuid kannab sobivat nime: Gasthaus Neue Welt (Külalismaja „Uus Maailm”). Tundub igatepidi kohane.
