Mida vanemaks ma saan, seda kauem see arutamine aega võtab. Ja nüid olen juba sealmaal, et üksi enam ei saagi sõlme lahti, tuleb sõbrad appi kutsuda. Ega tea, kas ulgakesigi saab. Minu kalendrisabas sorijad ju kah ikke enamasti elatand inimesed. Aga talgude korras tegemisel on kudagi teisem luhvt, olgu sul peus rehepeksu koot vai mõttelõnga värten.
Noh, siin ma kükitan, näpin seda sõlme ja ümisen tasakesi seda viisi, et ,,kas ema südant tunned sa“. Tuhkagi me ei tunne. Ei tunne keski, kes ise emaks pole saand. Ema südames pesitsevad iselaadi tundmused, mis on nii ära peidetud, et keski ei ulata neid nägema, iksreist kah ei ole abi. Meie ei tea ema südamest muud, kui et ta on soe ja pehme nigu lambanahkse kasuka sisemine pool. Aga see on kah ea teadmine.
Sest saab nüid kahessakümmend aastat, kui see suur pagemine algas ja mina oma vana ema viimast korda nägin. Ega tema mind kunagi ülemäära ei ellitand, talurahval pold seda kombeks. Aga tema oli ainuke inime siin ilmas, kes mind kunagi Karlaks ei kutsund, temale olin ma elulõpuni Karlutt. Ma olin juba peris vana mees, talu peremees ja perekonnaisa, kui neljakümne neljanda aasta alguses sõtta läksin. Talu ja lapsed jäid Kata ooleks, temaga oli mul kõik selgeks räägitud ja kokku lepitud, aga oma vana emaga jätsin kättpidi üvasti. Ta oidis mu kätt pihus ivake kauem kui arilikult, vaatas mulle iseäralise pilguga otsa ja ütles tasakeste üheainsa lause: ,,Tule tagasi, Karlutt!“ Ei enamat. Ju ta süda miskit aimas.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
