Siiri kasvas üles Eestis, Kohila alevikus Raplamaal, kuid tundis keskkooli minnes, et Kohila jääb väikeseks ning asus õppima Tallinnasse Gustav Adolfi Gümnaasiumisse, mis tähendas, et kell 6 hommikul, kui teised klassikaaslased alles magasid, tuli juba minna rongi peale. Ta meenutab, et ka nn. lumepäevadel jõudis tema esimese rongiga ilusti kooli kohale, kuid teised võib-olla linnatranspordiga ei jõudnudki.
Järgnes eripedagoogika bakalaureusekraad Tartu Ülikoolist, misjärel Siiri naases kodukohta ja töötas Kohilas lasteaias eripedagoogina, samuti eraklientidega. Tema valdkonda kuulusid autismispekter, käitumishäired, kohanemisraskused, kõneprobleemid, õpiraskused jpm. See töö õpetas talle palju kannatlikkust, aga kõige raskem osa polnudki töö lastega, vaid sageli just vanemate ja teiste täiskasvanutega. Siiri sõnul kohtas ikka veel tänapäevalgi mõnikord nõukogude-aegset suhtumist, et erivajadustega lapsed peaksid olema kusagil eemal, eest ära; samuti eitamist, süü- ja häbitunnet. Siiri räägib, et kui lapsel avalduvad mingid teatud jooned, tekitab see esialgu vanemates palju segadust, mis on arusaadav; ning väiksemas kohas on ka olukord kohati teine kui suuremates keskustes. Erinevusi on märgata ka eri generatsioonide vahel ning võis juhtuda, et peredele näidati erivajadusega lapse puhul näpuga, tuues välja kasvatamatust, mis oli aga tegelikult tingitud lapse erivajadusest.
Kõige tähtsam on põhimõte, kuidas saab last kõige paremini aidata, selgitab Siiri, märkides, kui tore ja rahuldust pakkuv on tema jaoks see töö olnud – näha laste arengut.
Aasta 2015 tõi Eestis selles töövaldkonnas palju muutusi – kaasava hariduse, mis tähendab, et igale lapsele pakutakse tema võimetele ja vajadustele vastavat hariduskorraldust. Siiri töö üheks osaks sai ka õpetajate koolitamine. Kõige tähtsam on põhimõte, kuidas saab last kõige paremini aidata, selgitab Siiri, märkides, kui tore ja rahuldust pakkuv on tema jaoks see töö olnud – näha laste arengut. Näiteks kui laps, kes kuni 3. eluaastani üldse ei rääkinud, hakkab mitmesõnalisi lauseid moodustama just tema tunnis.
Siiri sõnul esineb selles valdkonnas siiski ka palju bürokraatiat, näiteks mis puudutab puude määramist. Kui lapsele on ametlikult kinnitatud puue, saavad vanemad toetust ja lisapuhkust, kuid kõige selle tõestamine ametnikele on vahel üksjagu keerukas ja aeganõudev.
Kohilas töötas Siiri kuni 2017. aastani, kolides siis abikaasa IT-alase töö tõttu Taani. Seal hakkas ta esialgu õppima taani keelt ja töötas mingil määral ka oma Eesti klientidega. Oma erialal ta Taanis töötada ei saanud keelebarjääri tõttu – keeltekoolis õppides kohtas ta paljusid samas olukorras olevaid inimesi, erinevate alade spetsialiste, kellest sai tore sõpruskond.
Aastase Taanis elamise järel sai abikaasa uue tööpakkumise Torontosse, kuhu nad 2019.a. veebruaris elama asusid. Taas olid Siiril ees barjäärid oma erialal tööle asumiseks – tal oli küll tööluba, ent mitte õppeluba; ja eripedagoogina töötamiseks oleks tal tulnud oma vastavaid diplomeid/pabereid tõlkida/üle vaadata lasta, samuti juurde õppida, et litsentsi saada. Nii jäi see plaan esialgu ootele ja Siiri asus tööle ühte eralastehoidu õpetaja assistendina, kus töötas aasta aega väikelastega vanuses 6-18 kuud, mis oli tema jaoks jällegi uus kogemus. Taas sai kinnitust teadmine, et Eestis on ikka vist küll üks maailma mõistes parimaid vanemapuhkuste süsteeme – beebi ja väikelapse vanemad ei pea muretsema töökoha kaotamise või majandusliku ebastabiilsuse pärast ning saavad rahulikult nautida pikka koosolemise aega uue pereliikmega. Siis saabus Covidi aeg, lasteaed pandi mitmeks kuuks kinni. Siiri sai küll riigipoolset CERB toetust, kuid see oli siiski raske aeg, kuna ta ei saanud kodumaalegi sõita ega õieti midagi teha, vaid viibida väikeses linnakorteris, kus nad tookord elasid. Seda aega kasutas ta IT-ala õppimiseks ja vahepeal kolisid nad ka Barrie (Ont.) linnakesse.
Ühel hetkel nägi Siiri kuulutust, et Northern Birch Credit Union otsib töötajat, ta kandideeris ning saigi selle koha, töötades pangas natuke üle aasta.
Siiri ja ta abikaasa Sam on alati teadnud, et ühel hetkel nad Eestisse tagasi kolivad, ja ajastus oli nüüd just õige. Aprilli keskel saigi kolimine teoks. Sam on prantslane ja nad kohtusid Indias, kus ta õppis ülikoolis Erasmuse programmi all, ja Siiri oli seal maal reisimas. Ühel aastavahetusel said nad Siiri sõbranna kaudu tuttavaks. Õpingute lõppedes tuli Sam Siirile Eestisse külla, kus talle väga meeldis, ning peale aastast tutvust koliski päriselt Eestisse. Sellele järgnesid siis juba vahepealsed pikad peatused – Taani ja Kanada, kuid praeguseks on nad tagasi Kohilas, kuhu plaanivad püsiva kodu rajada.
Kuidas on Sam Eestis kohanenud? Kindlasti võtab sisseelamine pärast nii pikka eemalolekut mõnevõrra aega. Sam’i sõnul on Eesti siiski üsna ära lõigatud teatud mõttes, näiteks pole võimalik kõiki asju kõikjalt tellida – poest ja internetist on saadaval ainult teatud kaubad. Kui Kanadas ja Prantsusmaal saad tellida kõike kohe koju, siis Eestis pead ikka eelnevalt pikalt uurima, kust miski siiski saadav on. Toidu kohta ütleb ta, et eestlaste põhimaitseained on sool, pipar ja või (haha!), ja kõike süüakse kastmega (koorekaste, hakklihakaste, seenekaste, hapukoor kastmena). Prantslase jaoks on Eesti toidukultuur väga lihtne ja mitte väga mitmekülgne. Kuid ta toob välja, et eestlased julgevad süüa rohkem juurvilju, köögivilju ja teravilju. Prantslastel moodustavad juust ja liha väga suure osa toidust, aga Eestis inimesed söövad rohkem taimset toitu, mis kohapeal kasvab – ja see on väga positiivne. Eestlased on ikkagi töörahvas ja arstile pole tihti aega minna, seega tuleb tervist hoida küüslaugu ja meega.
Samuti mainib ta väga positiivsena, et eestlased on tõeline maa- ja metsarahvas (Siiri meelest käib see ka Kanada eestlaste kohta, mõeldes, kui paljud otsivad võimalusi saada linnast välja igal nädalavahetusel). Nad väärtustavad oma keskkonda: paljudel peredel on vägevad aiad, mida hooldatakse rohkem kui isegi maja ennast. Inimesed käivad metsades ja rabades jalutamas, sest park on vahel igav ja mets on igal pool.
E-riigi eelised, et saab kõike oma kodu mugavusest teha. Siiri pole hetkel veel tööle tagasi läinud.
Professionaalse elu poole pealt: Sam avas juba oma Eesti IT-konsultandi firma Kanadas olles ja töötab kodust (kui ilm lubab, siis aiast). E-riigi eelised, et saab kõike oma kodu mugavusest teha. Siiri pole hetkel veel tööle tagasi läinud. Kui ta läheb taas eripedagoogiks, siis alles sügisest – suvepuhkus algas nii koolides kui lasteaedades ja praegu on võimalus nautida üle pika aja Eesti suve, mis on juba olnud ääretult mitmekülgne: kogetud on 30 soojakraadi, rahet, äikest ja vihma; ja aiasaadused kasvavad hästi.
Rõõm näha, et Eesti kutsub. Palju õnne ja edu noortele!
Fotod Siiri ja Sam’i erakogust
