Kahevahel olek on inimlik. See tunne tekib südames, mis on kahe võimaluse vahel lõhki kistud – üks tee ahvatlev ja uus, kuid samas tundmatu ja hirmutav; teine tuttav ja turvaline, kuid ammu ammendunud ja igav. Otsustushetkel seisame küsimuse ees: kas astuda samm tundmatusse või jääda rahus paigale? ,,Olla või mitte olla,“ see tuttavalt painav küsimus Taani Helsingøri lossi suletusest kummitab vahel meid kõiki.
See tunne polnud võõras ka Jeesuse jüngritele. Nad olid näinud imesid ja kuulnud tõotusi, kuid ometi jäid mõned isegi pärast ülestõusnud Kristuse nägemist kahevahele. Kahtlus näris nende hinge, seades kahtluse alla kõik, mida nad teadsid ja seni uskusid. Kas see oli tõeline kohtumine Jumalaga või pettekujutelm? Kas ees ootas tühjus või uus algus, suurim võimalus?
Jüngrite kahevahel olek polnud pelg kõhklus. See oli sügavalt juurdunud. Nad olid näinud oma juhti ja õpetajat, Jumala Poega, keda nad olid kolm aastat järginud, julmalt risti lööduna. Nende lootused olid purunenud, nende maailm oli pea peale pööratud. Ülestõusmise ime raputas nende uskumuste vundamenti. Kas nad julgevad loota, et see kõik on tõsi?
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.