Rahumeelsed kontaktid pole jätnud endast palju jälgi, kuigi võib oletada, et need olid ülekaalus. Rüüsteretked seevastu on kannatanute poolt ära märgitud ja hukka mõistetud, mis ei kehti nende enda vastavate tegude kohta – see on ju tavaline käitumismall. Aga ega see vist polnud igapäevane tegevus, eks tollalgi olnud kõige tähtsam toimetulemine argipäeva eluga tookordsete tingimuste-võimaluste taustal.
Juba 11. sajandist on teateid idapoolsetest sissetungikatsetest, mida õnnestus tõrjuda. Raskemaks kujunes olukord 12. saj lõpul ja 13.saj algul, kui Kirde-Euroopa ristisõdalased tahtsid kanda kinnitada ka sellel alal Läänemere ääres, kus paiknesid meie esivanemad. Nad tulid oma arenenud euroopaliku kultuuri ja moodsa sõjatehnikaga – ning neil oli oma kroonik-propagandist, kes imestas kohalike elanike visa vastupanu üle, kuigi neil polnud raudrüüsid ega kiviheitemasinaid. Ka mitte mingit riiklust, ainult natuke kokkuhoidu, mis oli üllatavalt tugev ja aitas neil paarkümmend aastat vastu panna. Kuna polnud ka vabadust tänases mõttes, ei saa olla juttu mingist vabadusvõitlusest, nagu on konstateerinud tänapäeva ristisõdalased.
Pärast nende primitiivsete maarahva hõimude alistamist jäeti nad suurelt osalt kohale, neid kasutati ruumi täiteks ja musta töö tegemiseks. Kuna neil tänaste ajaloolaste kohaselt ennem polnud õiget vabadust, polnud neile seda vaja ka pärast alistamist. Nad olevat oma uue olukorraga üsna kiiresti leppinud ja ära harjunud, nii et pole nähtavasti võimalik rääkida mingist Jüriöö ülestõusust, mis eeldab natuke vabanemistahet. Kuna see neil kas puudus või oli unustatud, siis tuleb leida mingi muu põhjus.
Nii nad elasid aastasadu kuulekalt, teenisid alandlikult oma vahelduvaid isandaid. Pärast ristisõda tulid teised sõjad, mis tabasid neid tihti teravalt ja sügavalt, hävituste ja küüditamistega ida suunas, kust tulid viimased valitsejad. Enne said nad läänepoolsete isandate ajal koguni oma kirjakeele, mida kasutati peamiselt religiooni kinnistamiseks.
Seoses 19. sajandi rahvusromantiliste ideedega sündis ka eestlaste ärkamisaeg. Kirjanduslikult toetus see ettekujutusele muistsest vabadusvõitlusest ja Jüriöö ülestõusust. Nagu ütleb Jaan Undusk: eesti kirjanduses tekkisid esimesed vastupanumeeleolud. Kreutzwald sünnitas „Kalevipoja”, mis sünnitas Bornhöhe „Tasuja”, mis sünnitas Vilde „Mahtra sõja” (Eesti Päevaleht 31.10.2008).
Lähtudes Eesti keskajaloo viimasest versioonist (EA II) oli see nähtavasti suur eksitus, mida tuleb vist vabandada, sest sellega on tehtud ülekohut nii lääne- kui idapoolsetele vallutajatele-isandatele?
Hiljuti korjas Riigikogu sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni liige Jaak Allik kärmelt üles Kirde-Ristisõja idee ja arendas edasi Venemaa liinil ning kontekstis. Tema sõnade kohaselt pole Venemaa kunagi Eestit üksikuna rünnanud. Alati on olnud suured ümberjaotamised Euroopas, kus Eesti on jäänud rataste vahele. Konkreetselt huvi Venemaal vallutada see pisike Eesti pole olnud ja see kõik on lihtsalt rahva hirmutamine ja rumalus (Postimees 9.04.2013).
Nii on euroopalikud ja venemaalised tõlgendused ilusasti teineteist leidnud! Isegi Anti Selart oli sellest „juhuslikust” kokkusattumisest üllatatud, ei osanud näha niisugust reaktsiooni EA II-le. Teadlasel peaks olema kaugeleulatuvam pilk. Jaak Allik on üritanud taanduda oma ütlustest, isegi vabandanud ja teatanud, et ta ei osanud näha sellist reageeringut. Taas tekib küsimus, mis poliitik see on, kes on nii lühinägelik? Poliitikutel peaks olema avaram vaatenurk.
Kokkuvõtlikult jääb aga mulje, et rumalad eestlased on tegelikult jalus ees. Oleks palju lihtsam ilma nendeta. On aga üsna visa eluga. Põhjasõja ajal õnnestus teha laiahaardelist puhastustööd, seda jätkati üsna edukalt viimase okupatsiooni ajal. Seekord sihikindlamalt, tuues asemele asunduskoloniste, kellel pole vaja eesti keelt õppida, küll aga eestlastel vene keelt. Nii saab pikapeale tugeva kirillitsa sillapea Euroopa Liidus, kus eestlased sel kombel muutuvad ülearuseks.
Kui kaua antakse armuaega enne muuseumis maandumist? Või on veel kord õnne?
Vello Helk