Subscribe Menu

Mõtted 20. augusti 2024 hommikul

Täna on imeline hilissuve hommik. Meie õuel elav kurepere, kellel sel aastal kolm poega lennuvõimeliseks kasvatatud, tegi hommikul mitu tiiru meie maja kohal, et näidata meile abikaasaga, kui tore pere neil on ja kui tublid nad sel suvel on olnud. Meie rõõmustasime koos kurgedega, sest meie külas on sellel aastal sündinud samuti juba kolm väikest ilmakodanikku ja lootused lisale päris head. 

Autori foto

Selle kolmekümne kolme aastaga on meie külas suured muutused toimunud – vanaisade-vanaemade põlvkond on tänaseks talud andnud üle mitte lastele, vaid lastelastele ja just neil noortel peredel on seda vajalikku elurõõmu ja elujõudu ning mitte nii palju hirme, kas saab hakkama. Kui kunagine Soome president ja sõjaväejuht Mannerheim ütles, et poliitikud peavad looma oma rahvale elujärje, mida rahvas tõeliselt kaitsta tahab, siis nendel noortel inimestel, kes kõik sündinud juba taastatud vaba Eesti Vabariigi ajal, on täna kõik see olemas – mis annab neile motiivid oma vaba ja demokraatliku Eesti Vabariigi kaitsmiseks. Pealegi nad oskavad seda, sest meie küla noored mehed on kõik kaitseväes käinud. Olen ikka meeles pidanud ütelust, et võitmatu on see riik, kus inimestel on oma riik nende südames (armastus oma riigi vastu) ja seda riiki ei saa tõesti mitte üks kuri vaenlane vallutada. Tundes eestlasi laias maailmas, saan kinnitada, et meie olemegi see rahvas, kel oma riik ja kodu südames.

Nagu tänasel imelisel päikeselisel hommikul silmi avades – tahaks kohe hommikul tänada saatust selle imelise päeva eest. Nii tuleb vähemalt täiskasvanutel olla iga päev tänulikud meile antud päevade eest. Kui keegi küsib, miks me saime 20. augustil 1991 jälle uude staatusse riigina, siis oli see jälle puhkele löönud tahe vabaduse poole. Olen seda ühiskonna seisundit nimetanud ka poliitilise ekstaasi ajaks, kus meie peredes juba enne augustit 1991 ju sündis rekordpõlvkond uusi ilmakodanikke, sest meil oli tekkinud lootus paremasse aega, kuigi kitsas oli mõnikord igapäevane olme laste sündimise hetkel – see polnud tegelikult oluline. Oluline oli, et meil oli julgust luua just seda hindamatut rikkust (lapsed), kelle nimel oli siis ka 20.08.1991 põhjust olla tugevama selgrooga oma vabaduse kaitsel.

Sel ajal – tagasi vaadates – levis paljudes inimestes arusaam, mis sundis neid palju enam pingutama, kui see oleks olnud tavaliselt vajalik. Paljud mõtlesid, et täna on käes ajalooline hetk, kui mitte MINA, siis kes? ja kui mitte NÜÜD, siis millal? Aga ega asjalood pole ju ka 20.08.2024 muutunud – meil on oma riigi püstihoidmisel palju teha – aga seda tuleb teha rahulikult, targalt ja mitte värisevate kätega. Vastutus on suur meil kõigil, aga eriti neil, kes võtnud enda kätte riigitüüri. Halb kapten on see, kes tormi kardab ja kes iga väikese laine peale rooliratast keerab – hea kapten näeb laeva sihti kaugema punktina, kuhu ta siis oma laeva püüab ikka tervena sadamasse viia. Meie kuulus admiral Johan Pitka (1872-1944) oli just selline mees; oma mälestusraamatus rääkis ta enda väga värvikast elust, olles tõeliselt uhke selle üle, et oma karjääris laeva kaptenina oli tal õnnestunud kõik laevad, mida ta juhtis, ka kõige raskemates oludes tervena sadamasse tuua – kui raske see tormides vahel ka polnud. Ka riiki tuleb käsitleda kui laeva, mida ei tohi juhtimisvigade tõttu puruks sõita või tormisel merel ära uputada.

Mul on kodus üks väga hinnaline postkaart, mille saatis mulle Pariisist Fanny de Sivers (1920-2011), kes palus mind kui õppejõudu, kes igal aastal õpetab uusi ja uusi meie haritlasi, neile edasi öelda üks teadmine, mida väikese riigi (rahvaarvult ja territooriumilt) rahva eliit peab meeles pidama: see on vastutus oma riigi ja rahva ees. Olles väga usklik inimene, ta tuletas meelde, et eestlased on kindlasti Jumalarahvas, kellele antud eriline saatus, sest juba oma riigi võimalus oli suur kingitus, mida pole kõigile rahvastele antud. Oma riigi taastamise võimalus – seda tuleb vaadata kui erakordset saatuse kingitust, mis tegelikult ülim ime. Aga uuel põlvkonnal, kes astub riigitüüri juurde, tasub teada nende erilist rolli ja vastutust oma vaba ja demokraatliku riigi hoidmisel – sest ,,kolmandat Jumala kingitust ei pruugi enam tulla“ – kui see rahvas, kellele kaks korda on juba iseseisvus antud kätte, nüüd ei peaks oskama ikkagi olla nii tugev, tark ja ühtne, et oma Vabaduse eest ise suudaks seista. See on väga targa naise palve meie rahvale, mida tasub meeles pidada ja iga päev rahulikult täita!

Meie riigi rajajad lõpetasid Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele sõnadega, mis sobivad korrata ka täna, 20.08.2024:

Su üle Jumal valvaku

Ja võtku rohkest õnnista

Mis iial ette võtad sa,

Mu kallis isamaa!

Elagu iseseisev demokratline Eesti Vabariik!

Read more