Olin Kanadas esimest korda ning nagu igal uue riigi avastamisel on sul eeldused ja ettekujutused, mis kohapeal osutuvad sootuks valedeks ning tegelikkus on alati palju huvitavam ja mitmekihilisem. Minu lapsepõlv möödus nõukogude okupatsiooni all (olen sündinud 1976. aastal) – jõule tähistasime suletud kardinate taga ning minu 1910. aastal sündinud vanaema kuulas salaja raadiost Ameerika Häält ning luges meile õega ikka sõnu peale, et me sellest koolis ei lobiseks. Usun, et olin siis ähmaselt teadlik sellest, et kusagil kaugetel maadel elavad veel mingid eestlased, aga meie suguvõsas Eestist lahkujaid ei olnud ja seega jäi teema mulle kaugeks. Kui Eesti vabaks sai, jõudis info Kanada eestlaste kohta juba jõudsamalt kohale, algas tihe kultuurivahetus, aga minul puudus kohalike eestlastega ikka igasugune kokkupuude.
Need rohkem kui 10 päeva jooksul toimunud kohtumised eesti peredega on avanud mulle natukene selle rahvakillu kogemusi, mõtteid ja tundmusi. Kõige suurem üllatus on ehk olnud see, kui tihedalt on Toronto eestlased oma kogukonna tegevustega seotud olnud ja kui uhked enda identiteedi üle. Loomulikult oli hämmastav kuulata 1944. aastal Eestist lahkunud inimeste erakordsetest põgemisteekondadest, aga sama hämmastav oli kuulda 17-aastase noormehe kinnitust, et ta kaalub tõsiselt Kanadast Eestisse kaitseväkke minemist.
Üllatas, et kanadalastega vesteldes kuulsin, et nad ise ennast väikeseks riigiks ja rahvaks peavad – aga eks sellel on selge seos USA naabriks olemisega.
Loomulikult kuulsin nende vestluste käigus ka erinevatest väljakutsetest, mille ees eesti kogukond Torontos seisab ja sellestki, et alati ei olda kõiges ühel arvamusel. Aga eks nii ole igas väiksemas kogukonnas, on ju Toronto eestlased nagu üks väike Eesti küla, kus samuti vastasseise esineb.
Toronto linnana jättis vägagi sümpaatse mulje, on palju vana ja uut arhitektuuri, mis sujuvalt omavahel ühendatud ja ka piisavalt rohelust, kuhu suurlinna lärmi eesti pageda. Üllatas, et kanadalastega vesteldes kuulsin, et nad ise ennast väikeseks riigiks ja rahvaks peavad – aga eks sellel on selge seos USA naabriks olemisega.
Minu eriline tänu kuulub Rahvusarhiivile ja Välisministeeriumile, kes saatesarja valmimist on toetanud ja veelgi erilisem tänu Piret Noorhanile, ilma kelle abita ei oleks mul kuidagi õnnestunud saatesarja jaoks sobilikke peresid kokku leida.
Ja muidugi suur-suur tänu kõikidele, kes olid oma elu ja mõtteid valmis minuga jagama.