Emilie Ruus: „Ma üldse ei tunne, et olen teisel pool maakera“
Sain Seedriorust õdede kaudu kuulda. Mu suurem õde on olnud siin kaks aastat kasvataja ja mu väike õde käis siin eelmine aasta kasvandikuna. Mõtlesin, et see oleks tore koht, kus suve veeta. Olen siin kõik neli nädalat. Eelmine nädal olin mudilastega ja see nädal väikeste tüdrukute kasvataja. Ma olen üritanud igal pool aidata. Olen läbi viinud tantsutunde ja laulutunde.
Muljed? Kanada on üsna sarnane Eestiga. Seedrioru ise on nii huvitav. Kõik on kuidagi suguluses, või kõik on seotud üksteisega. Iga päev olen õppinud et ahaa, ka nemad on õde ja vend või kuidagi sugulased, mis on tohutult äge. Samuti on ka ikkagi neid, kes on väljaspoolt tulnud ja on ka kohe sisse võetud.
Eesti laagritest erineb see selles suhtes, et on kindel point õpetada Eesti kohta, esiteks vaba aja veetmine ja lisaks veel õpetada kultuuri ja eesti keelt. Ma olen küll käinud Eesti laagrites, kuid siin on tohutu pluss, et siin on nii suur maa-ala, saab igal pool käia ja igat asja teha. Siin saab lõket teha, saab metsas ööbida, ja see tiik annab nii palju juurde. Lapsed käivad iga päev ujumas.
See koht on võibolla nii sarnane koduga, et ma üldse ei tunne, et olen teisel pool maakera.
Olen esimest korda Kanadas. Ma käisin eelmine aasta ka USAs. Siin olles käisin Eloras, mis on väga ilus linn. See koht on võibolla nii sarnane koduga, et ma üldse ei tunne, et olen teisel pool maakera. Eestis elan Tallinnas.
Hetkel on väga äge olnud. Mulle tohutult meeldib see, et iga päev ja iga nädal on erinev. Nende laste jaoks, kes on siin neli nädalat, on ka nii erinev ja ei ole seda igavustunnet. Pluss kasvatajana on siin väga huvitav olla. Juhatajad on väga vastutulelikud, et ah, sa tahad tantsu õpetada, muidugi, tule ja õpeta. Või siis, et oskad midagi muud, tule ja õpeta seda. Saab väga palju ise pakkuda, mida teha. Nad võtavad siin seda väga hästi vastu.
