Tühja neist otstest. Need on nigu kupitsad vai signaalid. Märguanded, nigu obesele nõõ ja tpruu. Neil pole miskit tähtsust. Tähtis on see, mis nende kahe otsa vahel juhtub. See jälle oleneb suurel määral sellest, kui pikk on kahe otsa vahe. Künnimehel on asi selge, vao pikkus on alati ühest põllu servast teise. Kraavikaevajal on kraavi pikkus enda teha vai kupja käskida. Esimest otsa näed kohe, peramine ots on peremehe otsustada. Vahepeal pole muud kui lase aga labidal välkuda.
Kui tegevus on meelepärane, siis katsud nende kahe otsa vahet venitada nii kuis annab. Mesinädalad on igal noorpaaril liiga lühikesed. Aga argine abielu lööb vahel silme eest nii mustaks, et ei jaksa lõppu oodata ega taha algust mäletada. Kadunud Kailiti Kusti, see pool-lätlasest kirjamees, lasi ühes oma raamatus külamehel naabrile ütelda, et „astud nii rõemsa ja kerge sammuga nigu läheks naisele kirstu ostma“. Ärgu keski sellest ütlemisest pahandagu. See oli sel ajal, kui lahutus pold veel moodi läind. Ja on nüitselgi ajal neid paare, kes taipavad, et peale lahutuse on paremaidki lahendusi ja leiavadki mõne parema ülesse. Parema lahenduse, mitte parema partneri.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
