Viimases artiklis mainisin, et 7. BaltHerNeti’i konverentsil juulis esitlesime nelja naise põgenemislugusid, mida leiame VEMU arhiivis. Esimeseks jagasin Eesti Elu lugejatega Aino Müllerbeck’i põgenemislugu. Täna jagan minu vanaema Saima (neiuna Kurikka) Varangu lugu. Hakkame peale tema lapsepõlvest, et saada paremini aru tema põgenikuteest.
Saima Kurikka sündis Valgas 30. mail 1925.a. Ta vanemad, ingerisoomlane Juuso Kurikka ja eestlanna Olga (neiuna Mitt) Kurikka kolisid varsti beebi Saimaga pealinna poole. Tallinnas aastal 1932 sündis Saimale vend, Toivo-Arvo Kurikka. Juuso ja Olga pidasid mõnda aega Nõmmel kauplust. Pere kolis viimaks Tallinna kesklinna. 1940. aastate alguses Juuso läks Soome võitlema; Olga, Saima ja Toivo-Arvo jäid Tallinna. Saima käis sellel ajal Lenderi tütarlaste gümnaasiumis; ja kooli lõpetamise peol algas tema põgenikutee.
Ta võttis taskust kummikoti täis koduõlut ja ütles: “Joome sina-sõprust ka!” Saima väsis peol ära, Kalju pakkus temaga koos kõndida koju, aga Saima ruttas minema.
1944. aasta 4. märtsil toimus Saima klassi lõpupidu. Seal ta nägi ühte poissi, kes käis peol kaameraga ringi ja tegi pilte – tema nimi oli Kalju Varangu. Saima oli laenanud oma ema kontsakingad, ja oli vaja teise tuppa minna jalgu puhkama. Kalju tuli teda vaatama ja ennast tutvustama. Ta võttis taskust kummikoti täis koduõlut ja ütles: “Joome sina-sõprust ka!” Saima väsis peol ära, Kalju pakkus temaga koos kõndida koju, aga Saima ruttas minema.
Viis päeva hiljem, 9. märtsil algas märtsipommitamine Tallinnas. Saima jäi ellu, aga ta ema ja vend mõlemad hukkusid. Saimal oli ainult vanaisa järel Tallinnas, ja ta ei teadnud, mis oli ta isaga juhtunud. Saima saadeti elama sugulaste juurde Karksisse, Viljandimaale, kus ta hoidis viit last. Sel ajal hakkas ta ka suhtlema Kaljuga, kes oma perega elas samuti Viljandimaal. Sõda tuli aga Karksile lähemale, ja Kalju kutsus Saimat Varangu pere tallu, Auksi ja Võistre külade vahel. Võitlemine aga lähenes ka sinna, ja viimaks tuli aeg otsuse tegemiseks. Kalju leidis Viljandi linnas mahajäetud veoauto ja sai selle käima. Sellega sõitsid Saima, Kalju, Kalju ema Marta ja grupp teisi inimesi põhja poole. Suurem grupp istus veoauto tagaosas. Sõit oli hädaohtlik – veoauto tagaosas Saima kõrval istunud naine sai kuuli jalga.
Kui grupp jõudis läänerannikule Haapsallu, said nad kokku Kalju isa ja vennaga, aga said ka halva uudise, et lubatud Rootsi laev oli juba lahkunud. Veoautoga sõitsid nad edasi Noarootsi suunas, ja teel oli palju rahvast otsimas Eestist väljapääsu, kes liitusid nende grupiga. Riguldis leidsid nad mahajäetud kuunari ja sõitsid veoautoga nii kaugele vette kui said. Kohalik kalur viis neid edasi vees kuunarile – tema abiga sai terve grupp laevale, ja saadi ka kinnitada väikese kaluripaadi suure külge, et teda võtta kaasa. Varakult 25. septembril aastal 1944 nad põgenesid oma kodumaalt. Laeval oli üle 100 inimese. Nad sõitsid läbi suure tormi, ja tormi tõttu eksisid ära. Kui ilm viimaks rahunes, leidsid nad, et olid jõudnud laiule Ahvenamaal. Seal said nad pisut puhata, enne kui soomlased viisid neid edasi Rootsi vetesse.
Saima tee sõltus väga tema juhuslikust kohtumisest Kaljuga tema koolilõpupeol.
Siin algas Saima Rootsi elu, millest juba kirjutasin augustis. Saima tee sõltus väga tema juhuslikust kohtumisest Kaljuga tema koolilõpupeol. Ta kaotas ema ja venna, aga oli siis kutsutud Varangu perekonda. Rootsis leidis Saima jälle üles ka oma isa, kes oli põgenenud Soomest Rootsi aastal 1944. Saima ja Kalju abiellusid aastal 1946 ja koos Varangu pere ja Saima isaga kolisid edasi Kanadasse aastal 1950.
Materjali Saima põgenikuteest ja laiemast eluloost leiame VEMU arhiivides. Koos Kaljuga osales Saima Elulugude Kirjutajate Rühmas ja tema mälestusi leiame raamatutes “Mälutunglad”. Kultuuripärandi Klubi, mille liikmed nad olid, tegi nendega intervjuud nende elulugudest, mida leiame VEMU DVD-kogus. Nagu olen varem maininud, digiteerin praegu Saima vanu fotoalbumeid, ja praegu on VEMU fotokogus olemas Saima fotoalbum Rootsist.
VEMU arhiivis on võimalik õppida palju ka teiste inimeste kohta, kes pidid põgenema kodumaalt aastal 1944.
