Issand, too tagasi meie vangid nagu veeojad Lõunamaal! Kes silmaveega külvavad, lõikavad hõiskamisega. Kes minnes kõnnib nuttes, kui ta külviseemet kannab, see tuleb ja hõiskab, kandes oma vihke.“ Ps. 126
See psalm algab vangide koju toomisega ja lõpeb külvi ja lõikuse pildiga. Mis seda kõike aga ühendab? Algus psalmist meenutab aega, kui Israeli rahvas tuli tagasi 70 aasta pikkusest vangipõlvest Babüloonias. See oli ime kõigi silmis, kui nad tulid tagasi oma kodumaale. See tõi rõõmu, tõi naeru ja hõiskamise nende suule. Võib-olla võiksime võrrelda seda meie rahva ajaloos sarnase elamusega, kui Eesti uuesti vabaks sai. Siis tundsime meiegi rõõmu kodumaa taas-iseseisvumisest. Milline imeline tunne see oli, kui see juhtus, ja kõik rääkisid „laulvast revolutsioonist“. „Me olime kui unenägijad...“
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
