Helilooja Robert Schumanni pianistist abikaasale Clara Schumannile oli pühendatud ka suurejooneline kontsert Tartu ülikooli aulas, tähistamaks tema 180 aasta taguseid kontserte Tartus, teel Peterburi. Festivali tipphetkedeks kujunes Rahmaninovi 2. klaverikontserdi esitus ERSO ja Ameerika pianisti Olga Kerni esituses, mida dirigeeris Neeme Järvi.
Clara Schumann nõudis endalt ja oma õpilastelt oma aja kohta midagi enneolematut – helilooja teksti täpset järgimist. Sellest tekstitruuduse nõudest on saanud tänapäeva pianismis valitsev suund. Clara Schumann oli ka esimene, kes hakkas kontserdil mängima peast, mitte noodist nagu teised pianistid. Tema kaasaegne Ferenc Liszt oli Clarale täiesti vastandlik loominguline natuur.
Eestiski on olnud silmapaistvaid naispianiste. Rahvusvahelise karjääri tegi Käbi Laretei, kes emigreerus 1940. aastal Rootsi. Noorematest nimetagem Lilian Semperi õpilast Irina Zahharenkovat ning Toivo Nahkuri ja Peep Lassmanni õpilast Age Juurikast.
Olga Kerni on Eestisse esinema oodatud juba aastaid. Steinway artistide hulka kuuluv pianist on võitnud rahvusvahelised Van Cliburni ja Rahmaninovi konkursid ja teda oodatakse esinema maailma suurimatesse kontserdisaalidesse. Ta oli nagu kaunis ilmutus, kui ta Estonia kontserdisaali väiksevõitu lavale astus. Saal oli puupüsti täis, ühtegi vaba kohta näha polnud. Suure põnevusega oodati tema Rahmaninovi 2. klaverikontserdi tõlgendust. Vastuvõtt oli ülimalt tormiline, mida meil harva kogeda saab – braavohüüded ei tahtnud vaibuda.
Tänu Santa Cecilia nimelise konkursi võidule Roomas, oli Neeme Järvi ameerika muusikaringkondades tuntud nimi ja nii kutsuti ta kohe parimate orkestrite ette. Kuna ta suhtles nende väliseestlastega, kes tegid poliitilist lobitööd selle nimel, et Eesti saaks taastada oma iseseisvuse, siis uskus temagi, et ta saab kunagi Eestisse tagasi tulla.
Mõtlesin omaette, et niisugusel tasemel pianisti saab Eestisse meelitada küll vaid Neeme Järvi. Orkestri ja pianisti koosmusitseerimine oli haruldane, muusikud reageerisid igale väiksemalegi Järvi sõrme- või õlaliigutusele. Neeme Järvi kujundas Rahmaninovi kontserdist suurejoonelise terviku, andes ka orkestrile võimaluse särada (orkestri kontsertmeister oli Mikk Murdvee).
25. oktoobri kontsert oli eriline ka seetõttu, et sellele eelnes vestlus Neeme Järviga. Ta rääkis suure lugupidamisega väliseestlastest, kes ta pere Ameerikasse saabudes oma kaitsva tiiva alla võtsid. Tänu Santa Cecilia nimelise konkursi võidule Roomas, oli Neeme Järvi ameerika muusikaringkondades tuntud nimi ja nii kutsuti ta kohe parimate orkestrite ette. Kuna ta suhtles nende väliseestlastega, kes tegid poliitilist lobitööd selle nimel, et Eesti saaks taastada oma iseseisvuse, siis uskus temagi, et ta saab kunagi Eestisse tagasi tulla. Ta rõhutas, et suuresti tänu väliseestlaste tegevusele sai Eesti ilma verevalamiseta oma iseseisvuse taastada. Ja avaldas kahetsust selle üle, et paljud ta väliseestlastest tuttavad Eesti taasiseseisvumist ära oodata ei jõudnud. Rõõmustas selle üle, et Stockholmi Eesti Päevalehe peatoimetaja Harri Kiisk sai külastada juba iseseisvuse taastanud Eestit (Kiisk kuulus nende eestlaste hulka, kes põhimõtteliselt okupeeritud Eestit ei külastanud). Rõõmustas selle üle, et kohe N. Liidust lahkudes sai ta hakata plaadistama eesti muusikat.