,,Mul pole õieti midagi vaja,“ vastab neiu. ,,Ja kui tahangi mõnda asja, eks ma siis muretsen endale ise.“
,,Hea mõte,“ arvab teine laps. ,,Noh, kui keegi soovib kingitust teha, siis võiks ise oma kätega valmistada! Näiteks šokolaadimuffinid!“ lisab ta, kaval helk silmis, minu poole pilku tõstes.
Tunnistan, et olin üsna üllatunud nii praktilisest lähenemisest. Mitte et me oleks kunagi kaasa läinud pühadega, kus kuusk kingikuhja taha ära kaob, aga ikkagi oleme proovinud paar väga soovitud asja jõuluvana kotti poetada. Vähemalt siis, kui lapsed väiksemad olid. Viimastel aastatel ongi tegelikult pisut raskemaks läinud parima lahenduse leidmine. Eriti veel sel taustal, et ma proovin oma majas korda luua ning aastatega kogunenud kraami vähendada.
Kõik see pani mõtlema, kas kingitused on tõesti jõuludega alati kaasas käinud. Nagu tänapäevale kohane, siis raamatukokku entsüklopeediat ja teatmeteoseid ma lugema ei kiirustanud, vaid pöördusin hoopis Nutisõbra poole (kelleks muidugi tavaline tehisintellekt). Kuna Nutisõber on siiani minuga väga sõbralik olnud, siis jagas ta selgi korral lahkelt oma teadmisi.
Tuleb välja, et kingitused ja detsember käisid käsikäes juba ennemuistsel Rooma ajal, kui vanad roomlased pidasid pidu põllupidajate jumala Saturni auks. Saturnaalia ajal peatati kõik tööd ja tegemised, kodud kaunistati roheliste vanikute ja taimedega ning selga tõmmati rõõmsamates värvides riided. Isegi orjadel lubati nii tähtsatest pidustustest osa võtta, kusjuures mõnikord vahetati nendega kohad. Orje meil õnneks enam ei tohi olla, kuid kingitused on jäänud. Meie praeguste kõrval olid need kunagi siiski üsna tagasihoidlikud, nagu küünlad, puuviljad, pähklid ja väikesed kujukesed. Üksteise ületrumpamine, kallite ja suurte kingituste ostmine, rääkimata kingikuhjadest, polnud tol ajal üldsegi päevakorral. Kinkimist seostati hea õnne kindlustamisega tulevaks aastaks.
Kes meist pole vähemalt kordki ohanud, kui kommertslikuks jõulud muutunud on. Teisalt pole õnneks kogu äripidamise kõrval inimeses päriselt ära kadunud soov lähedastele just kinkidega näidata oma sügavat hoolimist ja armastust.
Isegi siis, kui ristiusk tuli ja muuhulgas selle vana kombe üle võttis, jätkus üsna väikeste kinkide jagamine, mis rohkem Jeesuse sünniga seotud. Kuni saabus kuninganna Victoria ajastu, kui muuhulgas tööstus kiirelt arenema hakkas. Mis tähendas, et hulga kergem oli kaupa toota suurtes kogustes. Ja kui on kaup, siis selle taga seisab kaupmees, kes tahab seda võimalikult paljudele edasi müüa. Täpselt nii nagu tänapäeval. Välja arvatud, et tol ajal puudus telekas ja internet ja kõik muu, kuhu reklaamid üles panna. Küll aga oli üks periood aastas, mil kinkide jagamine juba iidsetest aegadest peaaegu et meisse sisse programmeeritud. Loomulikult kasutati see kohe ära. Uuemal ajal satume vahel juba sügiskuudel kingiideede rahe alla. Kes meist pole vähemalt kordki ohanud, kui kommertslikuks jõulud muutunud on. Teisalt pole õnneks kogu äripidamise kõrval inimeses päriselt ära kadunud soov lähedastele just kinkidega näidata oma sügavat hoolimist ja armastust.
Kuid kingitus ei pea enam alati ainult asi olema. Kingitud kogemused ja elamused, nagu kontserdipiletid või kokanduskursused loovad mälestusi, mis kestavad kauem kui esemed. Ajakirjade või digitaalsed tellimused pakuvad toredaid hetki terveks aastaks. Isiklikud teenused ja lubadused, kus võid kinkida oma aega ja oskusi, näitavad hoolivust ja pühendumust.
Ükskõik, millise kingituse me ka lähedastele teeme või ei tee, siis kõige suurem õnn on endas sisemise rahu ja rõõmu leidmine, mis lubab meil sel pimedal ajal helge pilguga kevade poole liikuda.
