Tulles nüüd inglikuulutuse juurde, pean tunnistama, et olen nendele sõnadele mitmeid kordi jutlustanud ning nad on alati olnud ja on kõnekad ja värsked. Need sõnad on otsekui evangeeliumi kokkuvõte, kus igal üksikul sõnal, rääkimata mõttel on suur kaal. Ja mitte ainult kaal, vaid ka õnnistatud ja rõõmustav sõnum meie jaoks.
Esmalt öeldakse meile, et „ärge kartke!“ Ma arvan, et meil pole põhjust seda julgustavat üleskutset seostada ainult selle korraga, kui ingel ilmus karjastele Pühal Jõuluööl, vaid selles on midagi kõikide aegade inimestele. Inimestena oleme kartlikud, kes vähem, kes rohkem, kuid kas tänases maailmas keegi meist julgeks öelda, et me tunneme ennast kindlalt ning mul pole mingit muret homse pärast. Vaevalt küll. Sõda Ukrainas ja Pühal Maal ning mitmed teised ärevad ja rahutud paigad maailmas. Siia lisandub kartus ja mure toimetuleku pärast üha kallineva eluga maailmas. Samuti veel meie isiklikud probleemid, olgu nendeks tervis või keerukad suhted. Kes vähegi vaatab maailmale avatud silmadega ning püüab mõelda oleva ja tuleva üle, see vaevalt saab tunda ennast ülemäära kindlana.
Just selles kindlusetuses, mis võtab tihti endale kartuse ja hirmu kuju, kuulutab ingel täna meile mitte ainult, et „ärge kartke“, vaid enamgi veel – ta kuulutab meile rõõmu ja avab selle sügavaima põhjuse – „Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus.“ Mitte, et kartus ja hirm sellega maailmast ära kaoksid, vaid meile antakse midagi palju suuremat, võimsamat ja valdavamat, ja selleks on rõõm.
See rõõm aga ei kuulu selliste rõõmude hulka, mida ühel hetkel on ja teisel enam mitte, vaid tegu on jääva, meie jaoks alati olemasoleva ja kättesaadava rõõmuga. See on rõõm, mis ei sõltu sellest, kui rõõmsad ja lootusrikkad on välised olud. Tegu on sisemise, sügava vaimuliku rõõmuga, mida keegi ei saa ära võtta, sest Kristust ei saa ega suuda meilt keegi võtta. Püha apostel küsib: „Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või mõõk?“ ja vastab ,,Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.“ (Rm 8:35.38.39) Issanda Jeesuse Kristuse ligiolu, selle rõõm ja armastus ületab igat maist muret ja kartust.
Edasi on oluline tähele panna, et sellist rõõmu, rahu ja õnnistust tõotatakse „kõigele rahvale“. Ei ole nii, et vaid mõni rahvas mõnel ajal või mõned vähesed valitud võivad rõõmustada kadumatu ja taevase rõõmuga. See rõõm on mõeldud meile kõigile. Võiksime öelda, kõikide aegade kõikidele inimestele. Tingimuseks on vaid, et me avaksime oma südame, et võtta vastu Issand koos kõigi Tema heade andidega. Pühas Johannese Evangeeliumis on kirjutatud: ,,Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad Tema nimesse“ (Jh 1:12)
Meile kõigile on Jumal andnud oma armust uskuda ja usaldada Teda ja Tema Poega ja saada osa Püha Vaimu headest andidest. Jumal mitte ainult ei armasta meid, vaid Ta ise on armastus ja halastus ning võtab vastu iga inimese. Võime mõelda ning seda võib sisendada meile Jumala vastane vaim, et jah, Jumal võib küll kõiki armastada ja õnnistada, kuid mitte sinusugust patust, vähese usu või moraaliga inimest. Ent see on kuradi pettus, mis meid püüab hoida eemal Jumalast ja Tema rõõmust, sest Issand võtab rõõmuga vastu iga inimese, kes Tema juurde tuleb ja oma elu Tema armastavatele kätele usaldab. Nii olgu meil igal ajal armu oma elu Kristusele anda, et täituda taevase rahu ja rõõmuga. Olgu see ammune Kristuse sünd, mille kohta öeldi „täna on sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issanda Kristus“, meile selleks „tänaseks“, kus Kristus teeb oma igavese rahu ja rõõmu eluaseme meie südamesse.
Jõululapse kohta on inglikuulutuses kasutatud nimesid „Päästja“ ja „Issand“. Need mõlemad nimed on kristlikus usus väga sügava tähendusega. Kasutades Martin Lutheri väljendust, me vajame päästet „kuradist, maailmast ja lihast“. Oluline on teadmine ja ristiinimeste kogemus, et me ise ei saa ennast nendest traagilistest koormatest ja kisajatest päästa või vabastada. Ainuüksi Jeesus Kristus oma püha ja armurikka sünni, elu, kannatuse, ristisurma, ülestõusmise, taevaminemise ja igapäeva ligiolu kaudu saab meid aidata. Samas on Ta meie elu Issand, kes ootab, et astuksime Tema jalajälgedes, mis tähendab eelkõike elu armastuses Jumala, kaasinimese ja tegelikult ka iseendas suhtes.
Vanemates eestikeelsetes Piiblites on kasutatud siin Jeesuse nimena „Õnnistegijat“, mis minu arvates annab kõige paremini edasi seda, kes on Jeesus ja milleks Ta tuli Jõuluööl maailma. Mitte millekski vähemaks ega suuremaks, kui teha meid õndsaks. Anda andeks meile patud, pühitseda meie elu ja avada meile värav taevasse. See, mida inimkond on kogu oma olemasolu vältel igatsenud, ja mida ta pole kunagi suutnud ega suuda saavutada, on nüüd meile jäädavalt kingitud. Kõik Jumala head ja õnnistavad annid siin maa peal ning viimaks igavene elu taevas. Just sellepärast ei peagi me enam kartma, vaid võime alati olla osalised inglite rõõmukuulutuses ka selle elu kõige rõõmutumatel ja raskematel hetkedel. Ja siiski on see vaid pelk vari Jumala laste rõõmust ja hõiskamisest taevas.
Soovin kõigile rõõmust, rahust ja lootusest täidetud Jõulupühi ja uut Issanda Aastat 2025!
Hamiltonis, 16. detsembril 2024 A.D.
