Mõte pühapäevaks: Teenimatu arm

C.S. Lewis toob raamatus ,,Suur lahutus“ lugejani allegoorilise jutustuse taeva ja põrgu olemusest. Jutustaja leiab end hallist ja kurvast linnast, mis on pilt põrgueelsest seisundist. Linn laienes pidevalt, kuna selle elanikud kolisid üksteisest aina kaugemale – nad olid üksildased, vihased ja kibestunud. Ühel hetkel satub jutustaja koos põrguelanikega bussi, mis viis nad taevasse. Taevas oli täis „tõelisi“ asju. Seal oli kõike, mida hallis ja kurvas linnas ei olnud. Taevas kohtasid nad inimesi, kes olid oma pattudest vabanenud ja vastu võtnud Jumala armu. Taevaelanikud püüdsid veenda põrguelanikke jääma ja Jumala armu vastu võtma. Kuid enamik halli linna elanikke keeldus. Nad ei tahtnud taevas olla, sest nende uhkus, kibestumus, viha ja eneseõigustus hoidsid neid kinni. Nad ei suutnud loobuda oma isekusest ega võtta vastu Jumala teenimatut armu. Nad valisid põrgu, sest nad eelistasid oma pattu ja uhkust Jumala pakutud teenimatule armule. Miks meil on nii raske vastu võtta armu?

Apostlite tegude raamat räägib loo, kuidas Peetrus ja Johannes panid Samaarias värsketele kristlastele käed peale ja nad said täidetud Püha Vaimuga. See oli midagi nii erilist, et seda pealt näinud nõid Siimon ütles raha pakkudes: ,,Andke minulegi see meelevald, et igaüks saaks Püha Vaimu, kelle peale ma iganes oma käed panen!“ See käivitas aga midagi Peetruses, nii et ta nähvas Siimonile küllaltki ebakristlikult, et Siimon häviks koos oma rahaga. See, mis teda kõige enam ärritas, oli see, et Siimon arvas, et ta saab Jumala andi osta raha eest. Sisuliselt ütles ta Siimonile: ,,Mine põrgusse koos oma rahaga!“