Trumpi segased, ent märgiliselt kõlavad sõnumid
Trumpi esinemised sarnanevad tihti vaba stiiliga džässimprovisatsioonile, kus muusikaline teema kord ilmub ja kaob, ent põhitoon jääb samaks: „Ma tean, mida teen, aga ma ei ütle teile täpselt, mida.“ Haagis kõneles ta ajakirjandusest, pilootidest, võltsuudistest ja isegi sellest, et Putin helistas, et pakkuda abi Iraani asjus. Trumpi vastus? „Aita parem Venemaaga.“
Ent kaosest võrsusid mõned olulised sõnumid. Trump rõhutas, et seisab NATO artikkel 5 taga – isegi kui sõnad jäid laialivalguvaks. Samuti muutus märgatavalt tema toon Putini suhtes. Varasem „mõistmine“ hakkab asenduma kannatamatusega: „See on tema jaoks üks suur segadus.“ Märke Trumpi hoiakute muutumisest tuleb jälgida tähelepanelikult.
Zelenskõi roll tippkohtumisel: moraalne mõõde
Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi seisis Haagis NATO liidrite seas kui võrdne võrdsete seas – visuaalselt ja sisuliselt. Ta tänas Euroopat mitte üksnes relvaabi eest, vaid ka õigusliku toetuse eest kurjuse vastutusele võtmisel. Tema üleskutse rahvusvahelisele kohtule, et Putin ja teised Vene sõjakurjategijad peavad vastutama, rõhutas Ukraina strateegiat – mitte ainult võidelda, vaid võita ka moraalselt.
Kuigi Ukraina polnud tippkohtumise ametlik päevakorrapunkt nr. 1, koguti riigi toetuseks juba 40 miljardit dollarit – märgatavalt enam kui mullu. Ja eriti oluline on, et üha rohkem sellest tuleb Euroopa riikidelt, mis näitab muutuvat jõudude tasakaalu.
NATO uus lõhe: kas Ukraina julgeolek on Euroopa julgeolek?
Alliansi sees on ilmne mõtteerinevus: Euroopa riigid – eriti need, kes tunnevad Venemaa hingeõhku oma piiridel – näevad Ukrainat kui Euroopa julgeoleku tugisammast. Neile on selge: kui Venemaa ei peatata Ukrainas, ei peatu ta üldse. Sihikul on Soome, Balti riigid, Poola idaosa – need, mis kunagi kuulusid tsaari- või nõukogude impeeriumi koosseisu.
Seda vaadet ei motiveeri strateegiline mõtlemine, vaid sisepoliitiline ettevaatus. Kuid selline mõtteviis annab Putinile ruumi, isegi kui see lõppkokkuvõttes suurendab sõjaohtu Euroopas.
USA seisukoht, nii Bidenil kui Trumpil, on olnud – NATO piir on NATO piir. Ukraina jääb „teisele poole joont“. Seda vaadet ei motiveeri strateegiline mõtlemine, vaid sisepoliitiline ettevaatus. Kuid selline mõtteviis annab Putinile ruumi, isegi kui see lõppkokkuvõttes suurendab sõjaohtu Euroopas.
Volker: Putini režiim on tänasest ohtlikum kui nõukogude kord
Endine USA esindaja NATO juures, Kurt Volker, rõhutas hiljutises intervjuus, et Putini Venemaa on oma olemuselt uutmoodi oht: „Ta on loonud ideoloogilise müüdi, mis paneb teda nägema end Katariina Suure pärijana – maade kogujana.“ Kui Nõukogude Liitu hoidis tagasi ideoloogiline jäikus ja majanduslik haavatavus, siis Putini Venemaa tegutseb dünaamiliselt: hübriidrünnakud, valeinfo, sotsiaalmeedia manipulatsioon, küberrünnakud, sõjaline ähvardus.
Samas rõhutas Volker, et lääne otsustavus – ja mitte kõhklus – on ainus keel, millest Kremli režiim aru saab.
Putini strateegia Trumpi suhtes on eriti intrigeeriv. Briti analüütik Mark Galeotti sõnul mõistab Putin Trumpi kui ärimeest, kes vajab pidevalt „järgmist suurt tehingut“. Olgu see siis lubadus aidata Iraanis, Aafrikas või pakkumine olla „kasulik“ Hiina-suhetes – peaasi, et tähelepanu ei hääbuks. „Putin on Trumpi taltsutamises osutunud edukamaks, kui keegi ootas,“ ütles Galeotti.
Venemaa suvepealetung Donbassis on ilmselt läbi kukkunud. Iga sentimeeter edenemist maksab sadu elusid ja edu pole palju märgata. Kuid Putini loogika on: iga uus rünnak on uus võimalus. Ta loodab, et sügiseks on tal diplomaatilisel laual midagi, mida „müüa“.
Lõppmäng: kas rahu või lõputu manipulatsioon?
Diplomaatia jätkub, ent suur läbimurre ei paista. Trump tahaks lisada „Ukraina rahu“ oma saavutuste loetellu. Putin soovib venitada, pakkuda „midagi justkui kasulikku“, et jääda mängu. Euroopas on aga järjest rohkem riike, kelle kannatus on katkemas – nad mõistavad, et ilma Ukraina võiduta pole ka Euroopa julge.
Mõju Eestile: kas järgmine sihtmärk?
Eesti ei saa endale lubada olla lihtsalt geopoliitilise teatri vaikne pealtvaataja. Kui Ukraina kaotab, võib rindejoon liikuda Narvani. Putini režiimi ideoloogiline alus ei piirdu Ukraina „denatsifitseerimisega“ ega „ajalooliste maade“ tagasivõitmisega – tema retoorika puudutab kogu endist impeeriumiruumi. Selles ruumis asub Eesti otse eesliinil.
Eesti on küll NATO liige ja alliansi artikkel 5 pakub teoreetilist kaitset, kuid isegi Trumpi kahemõtteline toetus sellele näitab, et me ei saa loota ainult alliansi automaatsetele refleksidele.
Volodõmõr Zelenskõi tugev kohalolek NATO tippkohtumisel on Eestile meeldetuletus: kui tahad olla tulevikus laua taga, pead täna olema lahinguväljal – toeks neile, kes seal juba on. Eesti on küll NATO liige ja alliansi artikkel 5 pakub teoreetilist kaitset, kuid isegi Trumpi kahemõtteline toetus sellele näitab, et me ei saa loota ainult alliansi automaatsetele refleksidele.
NATO senine poliitika – eristada „meie“ ja „nende“ vahel joon, millest Ukraina jääb väljapoole – ei sobi Eestile. Meie geograafia ja ajalugu on liiga sarnased Ukraina omaga. Kui Putini „hall tsoon“ jääb karistamata, on just Eesti see, kes järgmine kord võib ärgata satelliitrünnaku, valeinfo kampaania või küberrünnakute keskel.
Eesti asukoht tähendab, et me ei saa kunagi olla täiesti ohus ega ka täiesti kaitstud. Kuid mida me saame – ja peame – tegema, on valida, kas olla subjekt või objekt rahvusvahelises poliitikas. Või nagu Winston Churchill manitses: „Keskteeotsija võib vahel sattuda otse vastutuleva rongi ette.“
