Kui aegu tagasi panin kokku raamatut „101 Eesti pühapaika“, oli mul selge, et see peab kindlasti algama Kaali meteoriidikraatri ääres, mis inspireeris omal ajal Lennart Merit „Hõbevalget“ kirjutama ja lõppema Tallinna lauluväljakul, uuema aja eestlaste pühas paigas, kus toimuvad laulupeod ja teised rohkem või vähem pidulikud suurüritused. See on paik, kus me ikka kõik kokku saame, kui meil rõõm rinnus ja tantsulust jalges või kui meil on vaja väärikalt ja suurejooneliselt võõrustada kalleid ja kaugeid külalisi. Kuid me oleme tulnud siia ka siis, kui meil on olnud mure oma isamaa ja emakeele saatuse pärast. Rahvuseks kasvamise üheks oluliseks eelduseks on teatavasti kriitilist piiri ületav valmisolek end kollektiivselt määratleda ja oma saatuse üle ise otsustada.
Eesti üldlaulu- ja tantsupeod on võitnud ka kogu maailmas laialdase tähelepanu ning kuuluvad aastast 2003 UNESCO vaimse ja suulise pärandi nimekirja. Kuuldavasti on eestikeelne sõna „lauluväljak“ jõudnud ka teistesse keeltesse ning igas vähegi „korralikus“ Eesti külakohas on oma väike lauluväljak laululava ja laulukaarega. Ainuke mure on, et jätkuks vaid lauljaid, tantsijaid ja orkestrante ning nende väärikalt tasustatud juhendajaid, missioonitundega sädeinimesi, kes hoiavad ja taasloovad traditsiooni. Ilma eestvedajate ja taganttõukajateta ei sünni teatavasti suurt midagi ega tule kokku müütilise kuldaja Kungla rahva laulukoorid ega tantsurühmad.
Teadupoolest on kultuuri kui toimiva süsteemi üheks ehituskiviks või emapuuks traditsioon ning rahvuslikku identiteeti võib väljendada ka mõne kultuurisüsteemi sündmuse erilise, rõhutatud esiletoomisega nagu seda oleme teinud laulu- ja tantsupeoga, milleta on raske Eesti kultuurielu ette kujutada.
Vaieldamatult on laulupidu samavõrd mütoloogilise aura ja erilise seletamatu väega sümbolsündmus nagu mõned teisedki mütoloogilise koloriidiga ajaloosündmused, mis on toitnud meie usku vaba rahvana või kust oleme ammutanud hingejõudu keerulistel aegadel. Teadupoolest on kultuuri kui toimiva süsteemi üheks ehituskiviks või emapuuks traditsioon ning rahvuslikku identiteeti võib väljendada ka mõne kultuurisüsteemi sündmuse erilise, rõhutatud esiletoomisega nagu seda oleme teinud laulu- ja tantsupeoga, milleta on raske Eesti kultuurielu ette kujutada. Mulle, nagu paljudele teistelegi meie hulgast, meeldib mõelda, et me oleme laulurahvas, kes manifesteerib oma ajatuid väärtusi kultuurilise eneseväljenduse kaudu.
Kuid kuidas see kõik algas? Ülemaalise ühislaulmise eelduseks oli koorilaulu ja puhkpillimängu üha laialdasem harrastamine 18. sajandi esimesel poolel kogu Eestis. Peeti ka ühiseid laulupühi – kooride ühislaulmisi. 1869. aastal kogunes veidi rohkem kui kaheksasada meeskoori lauljat Tartusse esimesele üldlaulupeole. Ülemaalise laulupeo idee algatajaks ning ürituse läbiviijaks oli lauluselts ,,Vanemuine“ eesotsas Johann Voldemar Jannseniga. Toonase peo üks korralduskomitee liikmeid, elukutselt arst Heinrich Rosenthal, Jannseni väimees, on meenutanud, kuidas seni põlatud talurahvas tõestas laulupeoga moraalset üleolekut nii siinsetest valitsejatest kui oma saatusest. Laulupeo kavas oli küll ainult kaks eesti algupäralist laulu – Aleksander Kunileidi ,,Mu isamaa on minu arm“ ning ,,Sind surmani“, mõlemad Lydia Koidula tekstile, kuid seda suurem oli nende tähenduslikkus.
Kui 2004. aasta laulupeorongkäik jäeti paduvihma tõttu ära, toimus see mitteametlikult ikkagi. Hull rahvas, ütles üks minu kolleege raja tagant, näinud muuhulgas minu sebimist laulu- ja tantsupeo proovide vahel, kus tuli oma laste ja Tallinna kokkusõitnud tuttavate ja tuttavate tuttavate peoliste vettinud ning kergelt kopituselõhnalisi rahvariideid vahetpidamata triikrauaga kuivatada, tantsupeolistele esmaabi anda ja paljut muud olmelist kibekähku korraldada. 2017. aastal korraldasid noored tantsijad Tallinnas Vabaduse platsil omaalgatuslikult tantsupeo, sest kehvad ilmaolud ei võimaldanud Kalevi staadionil plaanilist kontsertetendust anda.
Kuigi suure peo lõppedes laulupeotuli rituaalselt kustub, põleb see edasi meie hinges ja südames ning laulu-tantsupeo pisik pärandub põlvest-põlve mingil salapärasel moel meie geenides. Järgmise korrani iseoma maal, kuis muidu!
