Mina käisin kah ses lustipidus ära. Koivad mul muidugist ei kanna ja nisukest äält kah enam ei ole, mida ristiinime kuulata tahaks, aga seesama äda, mis ärja kaevu ajas, tegi eesti matsist mootsa inimese. Ma käisin virduaalis, nigu nüitsel ajal üteldasse. Ega ma seda hinternetti ästi ei salli, see ikke rohkem hinterneedus, nigu sõber Volli ütleb. Lasin ühel nooremal sõbral õiged nupud kätte näidata – oma nupp ei noki – ja muutkui litsusin. Uskuge vai mitte, sellest oli abi. Needus vai mitte, aga äkiste oli terve see pidu minu peretoas ja laulud läksivad kaunimal kõlal. Nii uhke oli kaeda ja kuulata, et pold aega imestadagi, kuda see rahvaulk selle tillukese ekraani pääle ära mahtus.
Ma kaesin isegi tantsupeo ära, kuigi pole elus tantsumees old. Isegi siis mitte, kui mul veel kaks tervet koiba all oli. Ja terve rongikäigu tegin kah kaasa, pold karkusi vaja ega kedagist. Ei tuld meeldegi, et mul nad olemas. Läksin plaksutamisega oogu ja libisesin tiivanilt maha. Kata avitas mu ülesse ja noomis läbi, no siis korraks ikke virduaal taganes ja tõi mu reaali tagasi.
Küsis, et kas sa vanamees lootsid, et kõik need kümned tuhanded lasevad enne esimest laulu pea norgu ja kurvastavad, et kuda me ilma Karlata toime tuleme. Ei akka keski puujalga pulma paluma ega vaeslast varrule kutsuma.
Aga laulumees olen ma eluaeg old. Kui nad kõik äälitsema akkasid, siis korraks lõi mu ingeelu segamini ja tõi pisara palgesse. Mitte ainult sellepärast, et nad nii ilusti laulsid, vaid veel rohkem sellepärast, et nad jusku ei tundnudki minust puudust, said omapead akkama. Kata pani mu tilemmat tähele, istus mu kõrvale ja akkas jälle manitsema. Küsis, et kas sa vanamees lootsid, et kõik need kümned tuhanded lasevad enne esimest laulu pea norgu ja kurvastavad, et kuda me ilma Karlata toime tuleme. Ei akka keski puujalga pulma paluma ega vaeslast varrule kutsuma.
No siis ma sain aru ja mul akkas natuke äbi kah. Aga kui president kõnelema akkas ja kiitis, kuda eesti rahvas kõik nii kenaste ühel meelel on, siis mul äkiste miskit välgatas kupli all. Eestlane on ikke irmus ebapraktiline rahvas. Neli aastat näevad ränka vaeva pidu ette valmistamisega ja kõike ainult selleks, et kolm päeva ühel meelel olla. Sest niipea kui pidu läbi, oleme jälle üksteise kõris kinni. Olime enne ja oleme pärast. Muidu me ei oleks eestlased.
