Ülalolev tuleb meelde, kuna Kanadas kipub kahjuks tänu mitmele tegurile, nende hulgas mugavus, ametiühingute nõudmised ja elukalliduse olukord, jõudma selleni, et valitsused peavad seaduslikult sekkuma, sundima riigipalgal olevaid tagasi tööle. Ning sama on juhtumas erasektoris, kuigi mitte nii valju vastukajaga.
Ootamatu pandeemia puhkemine viis vajadusele (kuid mitte igas riigis, Rootsi silmapaistva erandina), et lubati võimalusel kodunt tööd teha. Et hoida distantsi, vältida viiruse levikut. Nüüd, kuigi Covidi viirus pole kusagile kadunud, oleks viimane aeg näha, eriti riigitööliste hulgas, ametikohal olekut, näotsi tegelemist inimestega, kes peavad täitma riigialama kohustusi. Tihti on küsimusi, lisainformatsiooni tarvis, abi vaja, seletusi saada.
Arvaks küll, et nii lihtsalt inimene lingile ei vajutaks või annaks üle tundmatule isklikku informatsiooni, aga selliselt tehakse mugavusriigis ikkagi. Inimajaloos on alati olnud trikke, millega ohvrilt meelitatakse raha välja usalduse peale.
Argument, et internetiajastu võimaldab pea kõike arvuti kaudu teha, ei pea paika. Tuleks siin lisada, et kübermaailmas liiguvad väga edukalt ka kurjategijad. Elu võib olla mõneti hõlpsam pangakliendil, tulumaksumaksjal, riigi teenuste tarvitajal, aga sulidel samuti. Ei möödu nädalatki, kui peavoolumeedias pole tähelepanu suunatud järjekordsele petteskandaalile. Arvaks küll, et nii lihtsalt inimene lingile ei vajutaks või annaks üle tundmatule isklikku informatsiooni, aga selliselt tehakse mugavusriigis ikkagi. Inimajaloos on alati olnud trikke, millega ohvrilt meelitatakse raha välja usalduse peale.
Huvitav, et möödunudnädalane Ontario valitsuse peaministri Doug Fordi etteaste, milles ta teatas käsust riigitöölistel tagasi ametikohta tööle tulla, leidis meedias väheldast tähelepanu. Esmalt teatas provintsi riigikassa president Caroline Mulroney, endise Kanada peaministri Brian Mulroney tütar, et sügisel peavad Ontario 60 000 riigitöölist olema neli päeva viiest argipäevast riigiasutuse ruumides ja suhtlema publikuga; uuest aastast tagasi täisajaliselt. Ford täiendas pressikonverentsil nõuet, lausudes: „Kuidas saab nõu anda vaid telefoni teel? Ei saa. Tuleb silmast-silma suhelda.“
Ford lisas, et väikeettevõtted, mis asuvad riigiametibüroode piirkondades, on majanduslikult kannatanud. Pole neid, kes enne pandeemiat pärast tööd neid külastasid või einetaks lõunaaegu neile ehitatud kiirtoidukohtades. Vaadake vaid südalinnas olevaid maa-aluseid keskuseid. Paljudesse pääseb liftiga tornhoonest, ei pea ilmaga arvestama. Need toidukohad kiratsevad, paljud on suletud. Jalakäijaid, peale suviste turistide, on vähe.
Kanadas on pankurid sellest aru saanud. Neli hiidfinantsasutust – RBC, TD, BMO ja Scotiabank teatasid samuti oma töölistele, et nende peakorterite tööjõud (need asuvad just südalinna keskpaigas) peavad sügise alguses olema tagasi tööl, samuti alul neli päeva nädalas. Õige kah.
Kui föderaalne valitsus varem sel aastal nõudis, et nende bürokraadid oleks kolm päeva nädalas töökohal järgenes Ottawas protest missugune. Ontarios pidi 2022. aastal seaduslikult käskima bürokraate mandaadiga tagasi tööle. Ringhäälingu CBC reporter Mike Crawley, ainus peavoolumeediast, kes möödunud neljapäeval kommenteeris pikemalt Mulroney ja Fordi teateid, lisas oma kirjutises, et pole teada, kui edukalt on neid käske kodunt täidetud. Kuidas saabki kindel olla? Pole ju ülemust üle õla vaatamas, kindlaks teinud, et vähemalt toolis istub inimene, arvutiekraanil on liikuvad arvud. Teisisõnu, tegeldakse sellega, mille eest palka makstakse.
Kodunt töötamise vastased, kriitikud arvavad, et seal saab telefoni vastu võtta öösärgis või pidžaamas, kohvipaus kestab nii kaua, kui soovid. Tõde on kindlasti kahe vahel. Riigitööl olles peab igal argipäeval publikuga, maksumaksjaga, kellest palk oleneb, suhtlema. Teatud ühiskondlikud reeglid peavad maksma. Osa lääne töökultuurist on viisakus. Aksioomina on kaua aru saadud - kundel on alati õigus. Nii tuleb olla vastutulelik, mitte jätta murelikku ootama.
Riigitööliste ametiühingute esindajad on solvunud. Kohe raudselt oldi valitsuse käskude vastu. Et kuidas võib keegi arvata, et riigitöölised pole kohusetruud, elukutselised, kes on kõikjalt, st ka kodunt võimelised täitma töökoha nõudeid. Kahjuks, nagu tilk tõrva meepotis rikub kõigile magusa, siis võime kogemuste põhjal arvata nii küll. Pandeemia tõttu mõistsime, et teisiti ei saa. Kuid täna ei tohiks riigitöölistele anda sellised eeliseid, mugavusi, mida teistel lihtsalt ei ole.
Olgu demokraatia, mis ta on, siiski valitsussüsteemina on ta parim, mida ajaloos on saavutatud. Poliitiliselt annab see lihtsurelikule hääle, sõnaõiguse ja teatud vabadused, kuidas käituda. Seda kokkulepitud, väljakujunenud seaduslikus raamis. Mis alati ei ole ideaalne – selle tõttu ongi antud õigus streikida. Kui lepet ei leita.
Kuid nagu Air Canada personal kinnitas nädalalõpul, see nendele ei loe. Valitsuse poolt anti käsk tagasi tööle minna, kuid alul keelduti. Kuni valikut enam ei olnud. Vaatlejad, muide, ei saa ainult kinnituda väitele, et lennukipersonal saab palka vaid õhusoleku aja eest. Kuidas on nende hüvistega? Kinnimakstud hotell Pariisis, näiteks, vaba päev, mil võib muuseume külastada enne Vancouverisse naasmist. On põhjuseid küllalt, miks riigiasutused, ka lennuliin, kunagi ei kuuluta avalikult, et on töökohti olemas. Sest huvi ja soov nende vastu on suur. Ju kompensatsioon teeb palju tasa. Andke andeks, nad ei vaevle vaesuses.
Tuleks lisada, et nagu postiljonid mullu enne jõule streikisid, valisid Air Canada töölised augustikuu, aja, mil paljud on suvepuhkusel. Nimme nii survet avaldades.
Olgu see tulumaksu, pensioni, tervisemurede või muuga seotud, teist valikut ei ole kui otsene kontakt.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
