Leena ja Mihkel on osanud kenasti ühildada pereelu ja karjääre. Teadlase ja õppejõuna on Mihkli töö viinud teda õpetama ja tegema uurimistööd maailma erinevate maade ülikoolidesse, ning Leena on teinud karjääri sotsiaaltöötaja ja psühhoterapeudina. Olles kaugel perest, on nad leidnud võimaluse, kuidas kasvatada peret ja teha armastatud tööd, olles samal ajal ka oma juurtele lähedal. Sellest kõigest rääkisid nad intervjuus Eesti Elule.
*
Nii Mihkel kui Leena on sündinud Torontos põgenike järeltulijatena. Mihkli ema Lilla, kes oli pärit Hiiumaalt, põgenes kodumaalt 23-aastasena. Isa Arbu, kes oli Väike-Maarjast, oli põgenemise ajal 24. Ema ei saanud Eestis kõrget akadeemilist haridust, kuigi oleks seda soovinud – kuna ta oli tüdruk ja peres nii otsustati, pidi ta tookord olukorraga leppima. Isapoolses peres oli aga ka tüdrukute haridus väga hinnatud – juba Mihkli vanaisa õed olid Tartu Ülikooli haridusega.
Mihkli vanemad said kokku Rootsis, kuhu olid paatidega põgenenud, abiellusid, ja tulid laev Walnutiga üle ookeani Kanadasse. Isa töötas Hamiltonis Stelco’s ja käis McMaster ülikoolis loengutel, saavutades töö kõrvalt ülikoolikraadi. Hiljem kolis pere Scarborough’sse. Mihklil on vanem õde Mari Ann Tammark ja noorem õde Ene Liis Palmer.
Mihkel räägib, et II maailmasõda ja selle järelmõjud jätsid nii nende kui kindlasti paljudele teistele peredele ja üleskasvamisele omad jäljed. Isal oli lahingute nägemisest ja sõja ajal üleelatust PTSD (post-traumaatiline stressihäire), kuid sellest tookord ei teatud ega räägitud.
Mihkli pere oli tihedalt seotud eesti ühiskonnaga. Ta käis eesti koolides ja rahvatantsus. 16-aastaselt töötas ta õhtuti kooli kõrvalt toruvabrikus. Keskkooli lõpetamise järel astus ta 1977.a. Toronto Ülikooli inseneriteaduse erialale, kus oli ka mitmeid teisi eestlasi.
Ülikooli lõpetamise järel töötas ta algul transpordiministeeriumis ja seejärel Esso’s, nähes ilmekalt, kuidas haridus aitab paremat karjääri teha. Hiljem saavutas ta magistri- ja doktorikraadid, saades küberneetika ala doktoriks. Õppides ja teiste maade kolleege kohates sai ta aru, et on õnnega koos, et omandas hariduse Kanadas – näiteks Ameerikas on hariduskulud väga suured.
Samuti on ta teinud uurimistööd tervise majanduse alal, vaadeldes muuhulgas näiteks, kuidas USA haiglad, mis on kasutaotlevad, konkureerivad teistega, mis on mittekasutaotlevad. Praegu töötab ta muide koostöös ühe Eesti doktorandiga, kellega tutvus Tartu Ülikoolis.
Praegu tegeleb Mihkel oma töö kõrvalt vabatahtlikult Tartu Ülikooli Fondiga (mille alustajad olid Endel Tulving ja Olev Träss), mis võimaldab tulumaksuvabalt teha annetusi Tartu Ülikoolile. See on tema panus anda tagasi ühiskonnale, kuna sai ka ise omal ajal korp! Vironialt õppimiseks toetust. Tänavu mais käis Mihkel taas Tartus, kus osales stipendiumi üleandmisel ja õpetas ka doktorikraadi kursuseid.
Mihkli igapäevatööks on Toronto Ülikoolis õpetamine ning uurimistöö, millega ta alustas juba pärast doktorikraadi saavutamist 1980-ndate aastate keskel. See hõlmab tööstusmajandust, innovatsiooni ja konkurentsipoliitikat. Samuti on ta teinud uurimistööd tervise majanduse alal, vaadeldes muuhulgas näiteks, kuidas USA haiglad, mis on kasutaotlevad, konkureerivad teistega, mis on mittekasutaotlevad. Praegu töötab ta muide koostöös ühe Eesti doktorandiga, kellega tutvus Tartu Ülikoolis.
*
Mihkel ja Leena abiellusid 1986. aastal ning pärast tütre Kaia sündi 1987.a. siirdusid nad peatselt Prantsusmaale, kuhu Mihklile pakuti tööd ühes era-majanduskoolis – üks vähestest riigis, kus õpetati ärinduse-majanduse magistrit. See asus imeilusas kohas, Pariisist umbes 60 km lõuna pool Fontainebleau’s. Kolmeaastase töö järel seal kolisid nad tagasi Kanadasse, kus Mihkel töötas lühikest aega Waterloo ülikoolis, ning seejärel edasi Vancouverisse, kus ta õpetas BC ülikooli majanduskoolis kolm aastat.
Poeg Taavo sündis 1990.a. Prantsusmaal ja poeg Tõnu 1992.a. Vancouveris. Järgnes kolimine kolme väikse lapsega Soome, kuna Mihkel kutsuti professoriks Helsinki majanduskooli (olles seal teine välismaalane, kes nimetati professoriks), kus nad elasid viis aastat. See oli 1990-ndate aastate algul, Eesti oli just vabaks saanud.
Soome aeg oli huvitav. Mihkel ja Leena õppisid tundma soomlaste siseelu, leides, et nad on juba ajaloolises mõttes teistsugused kui eestlased. Nad märkasid, millised olid inimeste poliitilised eelistused, ühiskondlikud lõhed, suhted rootsikeelsete elanikega jne.
Soomes võlus neid ka väga sealne loodus – tagasi Kanadasse tulles ostsid nad suvila Haliburtoni lähedale, mis meenutab Soome maastikku, ja ehitasid sinna ka sauna.
Peale Soomet töötas Mihkel ühe aasta Chicagos Northwestern ülikoolis, seejärel Queen’s ülikoolis Kingstonis ning pärast seda siirdus 20 aasta järel taas Toronto Ülikooli, mis on tema töökohaks siiani, õpetades nii südalinna kui Mississauga campustes. Üks tema õpetatavaid kursuseid on majanduse ja konkurentsiga seotud ained, analüüs ja strateegia – kuidas siseneda turule, palgatemaatika jm. Näiteks, kuidas peaksid arstid saama makstud; kui palju raha investeerida uurimistööde peale; patendid, litsentsid, koostöö jne.
Ta oli pikka aega ka osakonnajuhataja Toronto Ülikoolis, mis andis eelise, et iga viie aasta tagant anti üks vaba aasta, mil sai end täiendada. Praegu on ta administratiivsest tööst tagasi astunud. Mihkel leiab, et tal on olnud väga huvitav karjäär, samuti on päris palju õnne olnud. Kui ta ka peaks millalgi pensionile minema, kavatseb ta ikka oma uurimistööd jätkata – veel ei tunne vajadust kodus istuda ja sudokusid teha. Talle on eeskuju andnud noorena kohatud vanemad professorid, kes olid lausa sõltuvuses, et teha uurimistööd.
*
Leena on ema Tamara poolt eestlane ja isa Aarne Orpana poolt Karjala soomlane. Ema põgenes noore lapsena perega Tallinnast. Nad abiellusid Torontos ja neil sündis kolm tütart, kellest Leena on keskmine. Alguses elasid nad Oshawa’s, hiljem Richmond Hill’is. Vanemad lahutasid, kui Leena oli väike. Nad elasid koos emapoolsete vanavanematega, kes hästi inglise keelt ei osanud, nii kõlas kodus alati eesti keel, mis on kõigil pere lastel suurepärane. Ema teine abikaasa oli norralasest arst ja siis nad elasid Thornhill’is; perre sündisid veel üks poeg ja kaks tütart.
Kuigi nad elasid Torontost väljaspool, võttis pere alati osa Eesti-alastest tegevustest, millele ema väga rõhku pani: hellakesed, gaidid, võimlemine, eesti koolid, klaveritunnid, Jõekääru… Terve nende pere on väga musikaalne eesotsas ema, tuntud laulja Tamara Norheim-Lehelaga. Leena on alati laulnud – Helmi Betlemi juures ja mitmetes koorides. Koos õdede ja mõnede teiste sõpradega laulis Leena aastaid regilaulu-ansamblis Jaaniku, esinedes nii Torontos kui kaugemal. Samuti on ta 10 aastat õppinud klassikalist kitarri.
Neil oli pisike suvila Torontost põhja pool, ja iga mõne aasta tagant käis terve pere Euroopas reisil, tihti Norras, kus elasid kasuisa sugulased. Külastati ka Soomet ja Rootsit, samuti varakult Eestit. Kaks suve käis Leena koos õdedega Prantsusmaal prantsuse keele kursustel. Leena kirjeldab oma lapsepõlve kui väga rikkalikku, kus vanemad võimaldasid neil reisida ja paljudest huvitegevustest osa võtta.
Leena asus Toronto Ülikoolis õppima füüsilist antropoloogiat ja tal on magistrikraad sotsiaaltöös. Tema esimene töökoht peale kraadi saavutamist oli vangla-ametis – kaks aastat oli ta sotsiaaltöötaja vanglas, kus olid kinni 16-17aastased poisid, pannes kirja nende elulugusid eesmärgiga uurida, mis põhjustel nad sinna sattusid.
*
Siis algas nende elus Mihkli töö tõttu kolimine, nagu eelnevalt mainitud – Prantsusmaa, Kanada, Soome… ja Leena oli mitmeid aastaid lastega kodus. Helsingis elades asus ta taas tööle, õpetama ametikõrgkoolis sotsiaaltöö alasid. Talle meeldis see töö ja terve pere oli Soome eluga väga rahul, seda enam, et Leena on ju isa poolt soomlane. Ka soome keel sai kenasti selgeks, mida Leena nüüd soovib veelgi täiendada, et see ära ei ununeks. Kuid laste kasvades tingis nende vanus teatud kohta pikemalt paikseks jäämist, ja ka perekonna lähedalolu sai Kanadasse tagasi kolimisel motivatsiooniks. Õnneks tekkis Mihklil Kanada ülikoolides töövõimalusi ja nii nad ongi viimased paarkümmend aastat elanud Kanadas.
Leena töötas Kingstonis elades sotsiaaltöö alal psühhiaatriahaiglas. Kui nad elasid hiljem Oakville’is, sai ta töökoha seal asuvas Oakville-Trafalgar haiglas, kus töötas 17 aastat, siirdudes kolm aastat tagasi varajasele pensionile.
… Prantsusmaal näiteks sattusid nad punti teiste noorte peredega, kes olid samas olukorras – töö tõttu eemal oma peredest, ja nii aidati üksteist. Ka lapsed on hiljem öelnud, et nendel on olnud huvitav elu – nad on näinud rohkem kui paljud koolikaaslased.
Oma karjääris keskendus ta psühhoteraapia alale, mida ta teeb senini privaatselt – tal on väike vastuvõtt, kus ta nõustab virtuaalselt mõningaid kliente. See sai eriti hoogu Covidi ajal, kus virtuaalne psühhoteraapia muutus väga populaarseks. Tullakse tema juurde erinevate muredega – depressioon, ärevushäired, traumad, leinamisraskused jm. Leena on kõik need aastad end pidevalt täiendanud erinevate kursuste läbi.
Leena ütleb, et on õnnelik, et on saanud näha ja kogeda palju erinevaid kohti. Mujal elatud aastatest on jäänud ka eluaegseid sõpru – Prantsusmaal näiteks sattusid nad punti teiste noorte peredega, kes olid samas olukorras – töö tõttu eemal oma peredest, ja nii aidati üksteist. Ka lapsed on hiljem öelnud, et nendel on olnud huvitav elu – nad on näinud rohkem kui paljud koolikaaslased.
Kuna Leenal on neli õde ja üks vend, siis on neil ka rohkesti järeltulevat generatsiooni. Suur pere proovib alati kõik kohtuda jõulude paiku kellegi juures. Üksteise eludega kursis olemiseks on neil Covidi ajal loodud igapäevane pere chat, kus teatud kellaajal igaüks võib kasvõi kiiresti sisse hüpata – ja ema Tamara on ikka seal.
Mihkli ja Leena lapsed on kõik saanud hea hariduse ja leidnud meelepärase töö. Juba on peres ka kolmas põlvkond – tütar Kaia ja tema abikaasa David’i poeg Kalevi, kelle elus mängivad vanavanemad suurt rolli.
*
Nii Leena kui Mihkli elus on väga olulisel kohal Eesti ja eestlus. Leena esimene reis Eestisse toimus juba lapsena. Mihkel külastas Eestit esmakordselt 1981.a., milleks oli tarvis eriluba, mille ta sai. Sellest ajast on väga huvitavaid meenutusi ja kogemusi – kohtumine isa parimate sõpradega Rakvere gümnaasiumi päevilt, paljude sugulastega, teater ja ballett, aga ka baarid ja restoranid. Naljaka seigana meenub oktoobrirevolutsiooni paraadi külastamine koos viinavabriku töölistega – kõigile pakuti konjakit ja osa marssijaid tuli enne poodiumi eest läbiminekut rivist eemaldada.
Mihkel sai ka Tartut külastada, kus tema isa õde oli arst ja ta abikaasa ülikooli professor.
Eestiga on neil olnud tihe side palju aastakümneid – juba Soomes elades viisid reisid neid ikka vahel sinna. Akadeemilise tööga seotus Eestiga toob Mihkli jaoks samuti kaasa regulaarseid Eesti külastusi – viimati viibis ta Eestis 2,5 kuud ja on hakanud mõtlema, et miks mitte veeta tulevikus seal pikemalt aega iga aasta. Ta kirjeldab seda kui bi-kulturalismi – sulle meeldivad mõned asjad ühes ja teised asjad teises paigas, ja soovid justkui viibida mõlemas kohas.
Leena kuulub akadeemiliselt Eesti Naisüliõpilaste Seltsi ja Mihkel korp! Vironiasse.
Fotod Leena ja Mihkli erakogust
