Subscribe Menu

Meenutame Eesti Päevi – XVI Lääneranniku Eesti Päevad 1983 San Franciscos

Sellest jaanikuu päevast on möödunud 30 aastat, kui 46 reisijat koos arvuka saatjaskonnaga kogunesid Toronto Eesti Maja parkimisplatsile. Sealt algas 20. juunil 6600 km pikkune bussituur, mis kestis 24 päeva − 13. juulini 1983. Reisi organiseeris lennuväepoiss Kalju Jõgi, kes eelnevalt südameprobleemiga haiglas viibides oli seal juhuslikult tutvunud ravil oleva reisibüroo Fettes Tours and Travel omanikuga. Nende koostöö sobis ja kõnealusele Kalifornia bussituurile järgnes terve rida eestlastele korraldatud grupisõite nii maal, merel kui õhus.
Toivo Kõhelik ja Endla Kannel alustamas bussisõitu San Franciscosse, kuna Nora Kõhelik (par) jäi koju koeri hooldama.

Tookordsele eestlaste Läänerannikul toimunud suurüritusele sõitjate nimekirja vaadates tuleb kurbusega nentida, et suur osa reisikaaslastest on viimase 30 aasta jooksul manalasse läinud. Siis aga viipasid nad kõik rõõmsalt parkimisplatsile jäänud saatjatele, kui buss pikakasvulise Hank Tibbeni juhtimisel teed alustas. Esimene kohvipaus ja jalasirutamine toimus Londoni lähedal Woodstockis. Ontariost lahkusime Windsori kaudu Michigani ja edasi Illinoisi. Esimeseks öökorteriks oli määratud hotel Holiday Inn Joliet' linnakeses Chicago lähedal.

Teisel päeval jõudsime Iowat läbides Nebraskasse, kus ööbisime Ben Franklini nimelises motellis Omahas. Kolmandal päeval kulges teekond mh Platte jõe lähedal, seda Nebraska ala kutsutakse Ameerika
viljasalveks. Öökorter ootas Cheyennes − Wyomingi osariigi pealinnas. Linna tuntakse kui Metsiku Lääne asulat, kus toimuvad rodeod ja indiaanlaste esinemised.

Neljandal päeval läbisime mitmeid väiksemaid linnakesi ning ületasime Kaljumäed ja mandri veelahkme (Continental Divide). Bear River'i kõrgendikul hakkas bussimootor turtsuma ja pidime peatuma, et viga otsida. Selgus, et ülekuumenemise tekitas radiaatori katte blokeering sinna kogunenud surnud putukate näol. Lähemast külast tellitud survevett pihustava masina abil puhastasime radiaatori, nii et jahutussüsteem hakkas jälle korralikult funktsioneerima ja sõit võis jätkuda.

Bussijuht Hank Tibben (vas) ja reisijuht Kalju Jõgi puhkepausil.Hädapeatuse ajal oli mägedest tulnud bussi juurde kolkaelanikke ja üks kaasreisija sõbrunes nendega nii, et oli valmis edasisõidust loobuma ja nende juurde jääma. Kaunis loodus, puhas õhk ja lihtne eluviis tundusid talle päästena suurlinnast, kiirustamisest ja igapäevastest muredest. Saime ta siiski bussi tagasi ja jõudsime õhtuks Utah' osariigi pealinna Salt Lake City'sse. Peatusime Royal Executive Inn nimelises hotellis.

Viienda päeva hommikul imetlesime mormoonide templit ja teisi hooneid ning sõitsime kuivanud soolajärve (Great Salt Lake) juurde. Siin saavad kiirushullud autojuhid oma masinate võimsust proovida ja püüda uusi rekordeid püstitada. Koha nimi on Bonneville Salt Flats ja seal saab kihutada sirgjoones silmapiirini. Hiljem ületasime Utah/Nevada piiri ja jõudsime Reno'sse, mis on kuulus kasiinode ning Hollywoodi stiilis kiirabielude sõlmimise ja lahutamise kontorite poolest. Peatuskohaks saime suhteliselt luksusliku hotelli. Paljud proovisid õnne kasiinodes või vaatasid, kuidas seal mängitakse.

Kuuenda reisipäeva, 25. juuni hommikul toimus kõrvalepõige Reno'st Virginia City'sse, mis oli kunagi kuulus hõbeda leiukoht. Kaevandusi ja tootmishooneid sai 1983. a vabalt vaadata. Delta Saloonis võis janu kustutada ja vanadel kalmistutel kaevuritele püstitatud mälestusmärke vaadelda. Edasi kulges teekond maalilise Lake Tahoe läheduses ja Sierra Nevada mägedes, kus silmasime ponderosa mände ja lumiseid mäetippe. Läbisime Kalifornia pealinna Sacramento ja jõudsime Oaklandi silla kaudu San Franciscosse.

Kuna meie peatuskohaks oli valitud San Francisco State University õppelinnaku majutushoone, siis sõitsime sinna, kus saime toad erinevatel korrustel. Samal õhtul toimus Geislingeni Gümnaasiumi vilistlaste kokkutulek. Ootasime paari Vancouveris elava sõbra saabumist ja otsustasime järgmise päeva hommikul linna vaatama minna. Nii saigi tehtud ja sõpradega seigeldud.

Ühel tänaval sattusime liiklusummikusse, mida põhjustas homoseksuaalide paraad. Tol ajal polnud selliseid veel Torontos korraldatud. Paraadi tõttu hilinesime pisut XVI Lääneranniku Eesti Päevade avaüritusele Justin Herman Plaza'l. Südantsoojendav tunne tekkis sini-must-valgete ja USA lippudega kaunistatud esinemisplatsi nähes ja jälgida seal meie rahvatantsijate ning võimlejate esinemist. Ingliskeelselt Embarcadero keskuse kavalehelt võis lugeda, et sel päeval toimub 30th Anniversary Estonian Folk Festival.

Eelneva selgituseks tuleb mainida, et kuigi algamas olid XVI LEP, sai nende festivalide traditsioon siis 30-aastaseks (1953-1983). Üldkavas oli nähtu tähistatud kui Public Relation Concert (eestikeelses kava osas Esinemine linnas) ja sääraseid korraldati veel mitmel järgneval päeval erinevates paikades. Seekordse esinemisega peeti samaaegselt ESTO-84 võimlemise sümpoosiumi Evelyn Koobi juhtimisel. Kell 18 algas tutvumisõhtu üliõpilaselamu sööklas ja kl 19 KLUB-ESTO avamine. 

(Järgneb)

HK

Read more