Just see seletab, miks Donald Trumpi nimi ikka ja jälle Gröönimaa ümber tiirleb. 2019. aasta ,,ostuidee“ mõjus paljudele kui geopoliitiline „stand-up“ komöödia. Nagu oleks Valge Maja segi ajanud strateegilise kaardi kinnisvarakuulutuste portaaliga – ,,vaade ookeanile, vähe naabreid, talvel veidi jahe“. Ent 2025–2026 toon on tumedam: jutuks on surve, ,,kaitsekorralduse“ ümbermängimine ja rahalised stiimulid, millega justkui prooviks rahva meelsust häälestada nagu raadio ringhäälingut, millel on ainult üks jaam.
Siin sobib meenutada Talleyrand’i kuulsat hoiatust: „See on hullem kui kuritegu – see on viga.“ Gröönimaa teema on korraga praktiline ja põhimõtteline: mida saar väärt on Lääne julgeolekule – ja mida tahavad gröönlased ise?
Gröönimaa on kliima ja logistika poolest karm: üle 80% saarest katab jääkilp ning elu koondub ranniku õhukesse ribasse, kus meri on ühtaegu maantee, toidulaud ja turg. Majanduslikult on Gröönimaa endiselt ,,mereandide riik“: kalandus moodustab suure osa ekspordist. See teeb sissetuleku haavatavaks – kui kvoodid, hinnad või kalavarud muutuvad, kõigub eelarve nagu paat ristsuunalises lainetuses.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
