Kuidas aga seda argipäeviti defineerida – see on juba isiklik. Kas loengutel käia, kuuluda rahvatantsijate rühma või kooris laulda emakeeles on ju ometi valik. Keeleta pole rahvast, raske on luua koostööta iseseisvat demokraatlikku riiki.
Need julged eestlased, kes nägid juhust nüüd 108 aastat tagasi kasutada Esimese ilmasõja lõppfaasis antud võimalusi julgelt välja kuulutada Eesti Vabariik, ning siis leida ka tahtejõudu, et luua sõjaväge ja viia läbi võidukas Vabadussõda, oskasid sellele tuiksoonele sõrme asetada. Kuna ilma vabatahtlike panuseta, ühise soovita elada vabalt omal maal poleks saanud riiki välja kuulutada, saavutada iseseisvus. Rahvas ihkas vabadust. Ühiselt.
Elame karmil ajastul. Pole vaja meelde tuletada ajalugu, mida me kas vanemate, vanavanemate käest, eesti koolis või skautluses-gaidluses õppisime. Teame ju, et väikeriikide saatust otsustab ainult allianss suurematega, kinnipidamine rahvusvahelistest seadustest. Ent ega see pole kellegi garantii. Ning jällegi põhjuseks, miks tuleb ühiselt meelde tuletada seda, mida välja võideldi.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
