Bancrofti küla legendi, kohaliku eesti kunstniku Arne Roosmani (6.03.1932-15.01.2026) elust ja ellusuhtumisest pajatavat raamatut ,,Twas a Sunny Day“ (autor Nate Smelle), esitleti meie kogukonnale 4. märtsil Tartu College’is VEMU korraldusel Studio Dreamshare toetusega.
Raamatu esmaesitlus toimus läinud aasta 15. novembril Roosmani kodu ja stuudio lähedal asuvas Bancroftis, väga sobivalt seal hiljuti avatud ja arenevas Kanada rahumuuseumis (Canadian Peace Museum). 93-aastane kunstnik sai tol märgilisel hetkel ise esitlusel kohal viibida. Ta lahkus siit ilmast 15. jaanuaril 2026 ja seega oli Toronto kogunemine ühtlasi ka Arne Roosmani mälestamine.
Raamatut tutvustasid selle autor, kohalik Bancrofti ajakirjanik Nate Smelle ja Roosmani tütar, kirjanik ja kunstnik Rebecca Roosman Mackay, kes elab Edinburghis Šotimaal. Taustal oli ühes seinas väike valik Roosmani teoseid, mille oli kaasa toonud Jaak Järve (Toronto Eesti virtuaal kunstigalerii) ja mille müügist osa teenitnud rahast läks VEMUle.
Kogunemise juhatas sisse VEMU peaarhivaar Piret Noorhani, kes meenutas külaskäiku kunstniku juurde Kesk-Ontario looduse rüppe. Pere kauaaegne tuttav Maie Ilves, kes on ka varem Arnest selle lehe veergudel kirjutanud, oli Piretile peale käinud, et ta peab kunstniku ateljeesse külla minema ja teda nö oma maailmas kohtama. Piret, mõistagi, on selle tõuke eest tänulik. Seejärel toimus septembris 2015 Tartu College’is Roosmani kunstinäitus ning järgneval kevadel 2016 ta lõi 5-meetri pikkuse seinamaalingu sama hoone Bloori tänava poolsele fassaadile, mis pajatab möödakäijale lugusid Eesti aja- ja kultuuriloost.
Äsja valminud raamat ei ole esimene teos Roosmanist või tema kaastöös loodud, ,,A Touch of Arsenic: Sketching the Past by Arne Roosman“, ilmus aastal 2014 nii inglise- kui eesti keeles.
Imeline klapp
Tallinnas sündinud litograafi, raamatu- ja teatridisaineri, seinamaalingute autori, illustraatori ja maalikunstniku Arne Roosmani isa Axel oli tuntud graafik, kelle isa August (tol ajal Rossmann) oli omakorda Tallinna Kunsttööstuskooli trükitöö meister. ,,Peres kasvas seitse last, kõik kunstilembelised ja andekad. Isa Axel oli eriti osav graafik ja tegi kavandeid esimese Eesti Vabariigi rahadele, markidele, ajakirjadele ja mujale,“ kirjutas Maie Ilves Eesti Elus aastal 2022, kui Arne Roosman sai 90aastaseks.
Sellest kõigest ja enamastki veel hakkas Arne pajatama kohalikule Bancrofti ajakirjanikule Nate Smelle’ile. Nad kohtusid aastal 2014 , kui Nate kirjutas ühest Arne kunstinäitusest. Detsembris 2019 helistas kunstnik Nate’ile ja pakkus ühte projekti, mis algas, nagu tema puhul tihti, poliitilistest joonistustest. Kümmekond pilti kajastasid ,,laps-türanni“ ehk olid satiir meist lõunapool toimuvast poliitikast. Kui Nate oli viis tundi Arnega vestelnud (ajakirjaniku tavaline intervjuu vältas ühe tunni), oli infi ja inspiratsiooni nii palju, et ta ei suutnud seda kõike hoomata ja seedida. Nädala pärast järgnes järgmine viietunnine istumine…
Kui midagi jälle maailmas toimus, said kaks meest taas kokku. Just nii reageeriv oli kunstnik. Nii tundlik, uudishimulik, analüüsiv, aga õnneks ka üdini positiivne. Asju tuli omavahel lahata, arutada, läbi närida. Nii palju oli / on ju pidevas muutumises.
,,Arne Roosmani ,,lugu“ oli algselt hoopis millestki muust ning viis aastat hiljem sai see lõpuks valmis, pärast ohtraid ümberkirjutamisi,“ rääkis Nate esitlusel Tartu College’is. Kui midagi jälle maailmas toimus, said kaks meest taas kokku. Just nii reageeriv oli kunstnik. Nii tundlik, uudishimulik, analüüsiv, aga õnneks ka üdini positiivne. Asju tuli omavahel lahata, arutada, läbi närida. Nii palju oli / on ju pidevas muutumises. Ja leitud oli imeline sõber, kes huvitus sellest kõigest ning soovis kunstniku poolt kogetut talletada. Arne andis nimelt Nate’ile ,,ülesandeid“ nende järgmiseks kohtumiseks. Need võisid olla ka pildi, luule või mõistatuse vormis. Kirglik lugeja laenutas ka talle valiku kümnete ajakirjatellimuste seast.
Kõige päevakohase taustaks ja võrdluseks oli Roosmani enda elukäik läbi sõjakeeristest laastatud Euroopa, mille taga trampisid Stalin ja Hitler. Temast sai jutuvestja, nii sõnas kui pildis, patsifist, anti-fašist, kes lõppude lõpuks valgustas oma kalli kodukandi rahvast Ida-Ontarios poliitika tumedatest jõududest sama palju, kui rõõmustas päikeselise huumori ja lendleva ettekujutus- kui ka kujutlusvõimega. Lugusid ei ole ometi ilu pärast ilustatud.
1941. a. siirdus pere Schwerini Saksamaal, 1948. a. Rootsi, kuhu osa perest ka jäi ning Axel ja kaks õde tulid Kanadasse aastal 1957. Hiljem tulid Vahtralehemaale ka nende vanemad. Elu tolleaegsel Saksamaal pakkus omajagu kestvaid negatiivseid emotsioone, kuid vastukaaluks oli ka hilisem helgem kunstikogemine Euroopas.
Tartu College’is esitletud teoses on ,,Bancrofti kõige kuulsama kunstniku“, ,,a treasure of the Eastern Ontario arts scene“ Arne joonistusi, luuletusi ja poliitilisi mõtisklusi koos fotode ja mõtlemapanevate lugudega. Nate pajatas veel, et Arne soovis alati inimestele väljakutseid esitada, suhelda kõikide põlvkondadega ja võimalikult paljudes keeltes. Hetkel otsitakse tõlkijat, et teos ,,Twas a Sunny Day“ oleks ka Arne emakeeles ja isamaa rahva jaoks olemas.
Meeletult suure loomepagasi maha jätnud Arne Roosman võinuks olla küüniline, ent ei olnud seda üldse. Kuigi ta tajus teravalt ülekohut ja ebaõiglust ning võitles selle vastu, oli ta alati lootusrikas. Teoses ja temas endas võrsus armastus, sõprus, lahkus ja rahulembus.
Kunstnik on meenutanud: ,,See pidi (mul) toimuma päikselisel päeval. Kõige hullematel päevadel pidi päike paistma või ma ei oleks suutnud sellest läbi tulla.“
Arnest saab palju huvitavat lugeda tema toredast kodukandi ajalehest ,,Bancroft This Week“ www.bancroftthisweek.com
