Kirikukontserdi nimetust korraldajad ei kasutanud ja seda see sõna täpses tähenduses ehk ei olnudki. Vaimulik kontsert aga küll ja kohe kindlasti. Vaimulikkuse mõiste on liiga avar, et ära mahtuda ühegi pühakoja seinte vahele.
Koori osas oli programm läbinisti eestilik. Pealkirjas mainitud nimilaulu, mis sedapuhku asendas koori motot, kuulis publik kaks korda. Sellega alustati, sellega lõpetati. Seda vaimulikku rahvaviisi on paljud tänapäeva koorid esitanud, demonstreeerimaks koorilaulu raskeimat ja nõudlikemat vormi – unisoonis laulmist. Antud juhul oli viis harmoniseeritud. Avalaulu seadjaks oli Helen Tobias-Duesberg, lõpulaulu puhul Riho Esko Maimets. Teised heliloojad olid valdavalt tänapäevased: Pärt Uusberg, Urmas Sisask, Mart Jaanson, Margo Kõlar, Mart Siimer. Pisut vanemat põlvkonda esindasid Mihkel Lüdig, Johannes Hiob ja Roman Toi.
Kava esimese osa lõpetas Kristina Agur, esitades Erik Kreemi klaveri- ja orelisaatel neli pala. Nende ettekanne lisas maarjamaistele maiuspaladele rahvusvahelist vürtsi: Franz Schubert, Cesar Franck, Pietro Mascagni, Stephen Adams. Kristina mahlakas ja jõuline metso, veenev tõlgendus ja sundimatult vaba esinemine kutsus publikus esile vaimustustormi. Kahe noore kunstniku koostöö laabus sujuvalt.
Pärast lühikest vaheaega alustas teist osa Erik Kreem orelil kolme palaga, autoreiks Roman Toi, Johannes Sebastian Bach ja Herbert Howells. Tema ettekanne pakkus teise meeldiva üllatuse. End pianistina väärikalt maksma pannud muusik tõestas, et ta on suhteliselt lühikese ajaga ka oreli hingeeluga piisavalt tutvuda jõudnud. Instrumentide kuningas allus interpreedi tahtele kuulekalt.
Photo gallery
Fotod: Jaak Järve
On aeg vaadelda koori kui helimeediumi. Selle kõla on endiselt ümar ja nauditav, intonatsioon puhas ja ühtlane, distsipliin laitmatu. Seda vaatamata nähtavatele muudatustele koosseisus. Inimoreli viledest on mitmed välja vahetatud. See on kahjuks paratamatus, aeg ei tunne halastust. Selle tõdemuse taustal redigeerigem natuke eelpoolöeldut. Koori helikeele ühtlus püsis madalamates ja keskmistes registrites, fortissimos lõi see kohati kõikuma, kuigi mitte häirivalt.
Üllatavalt ühtlane oli ka koorilaulu kunstiline külg. Raske on ühtki pala eraldi esile tõsta. Dirigendi tõlgendus oli lihvinud kõik esitatu meeldivaks tervikuks. Paljude erivarjunditega, kuid ikkagi tervikuks. Siinkohal meenub, et Margo Kõlari seatud rahvakoraali „Oh Aadam, sinu essitüs“ puhul lisas ansamblile omapoolse värvilõngakese viiuldaja Kati Hui.
Kahju tunnistada, kuid siinkirjutaja tabas end luiskamiselt. Üks koorilauludest nõuab siiski esile tõstmist. Just nimelt nõuab, vale oleks öelda „väärib“. Mihkel Lüdigi „Laevniku“ tõlgendus oli algusest lõpuni võlts. Kui laevnik tormiga võideldes sõuab, siis hoiavad ta käed aerupaari. Esitatud laulu tempo lasi aga oletada, et mees kihutas mootorpaadiga läbi kõrglainete õitsvale rannale, ei vajanud ta Issanda hoolt ega abi. Palun andesta, Ingrid, kuid mulle tundub, et nii Mihkel Lüdig kui Anna Haava toetavad minu hinnangut.
Palugem andestust ka lugejalt. Kriitik ei tohi muutuda isiklikuks. Kuid temagi on ainult inimene ja liiatigi peab end Ingridi isiklikuks sõbraks, miks ta jalg ei või korraks vääratada. Eelmainitud tõrvatilk ei suutnud aga meepoti sisu maitset rikkuda. Või väljendagem end muusikaliselt: dissonants ei riku harmooniat, kui ta on õigesti lahendatud.
Natuke kurvaks tegi publiku nappus. Eestlaste kuulus väidetav lauluarmastus võiks end ilmutada sagedamini kui iga nelja aasta tagant, kui me kõik laulukaare all ühiselt hingame. Pöörakem aga pilk päikese poole. Kavas osales neli meie endi keskelt võrsunud muusikut, kellele võime uhked olla. Alakem noorimaga: Erik Kreem nii solisti kui kahepalgelise saatjana andis sel õhtupoolikul väärika panuse. Kristina Agur, kes peatselt naaseb Viini ooperikoori, on põline Estonia Koori liige. Ka seekord laulis ta koori koosseisus aldirühmas kaasa. Ingrid Silm on end juba nii kindlalt dirigendina maksma pannud, et kipume unustama – ka tema häll kiikus siinsamas Torontos. Riho Esko Maimets ilmtas end küll vaid ühe helitöö kaudu, kuid ta on ikka meie oma Riho.
Tulid lilled, tulid vaimustavad lõppovatsioonid, tuli nõutud lisapala. Äratatud südamed lahkusid pühakojast, kes alakorrusele kohvi ja kringli juures lõõgastuma, kes koduteele. Siinkirjutaja liigitas end tõrksalt viimaste hulka. Vananemine tuleks ära keelata.
