
On ju vahel südametunne tähtsam kui kaine mõistus. Loomingulisele inimesele ehk rohkemgi. Kuid kõik me maadleme arusaamaga, ei tähenda mis vanuses me seda täielikult tabame, et elu on üürike, surm on paratamatus.
Võiks muigega selle taustal lausuda, et jumala juhuslikult sattus kätte luulekogu, mis pani nii mõtlema. Et pole ju tähtis kaua me elame, pigem kuidas. Mart Velsker koostas antoloogia surmast eesti luules, „Aga sina ei vasta“, mis ilmus tänavu. Valimiku andis välja kirjastus Tänapäev. Velsker seletab valikuid saatesõnas, mis sobivalt ilmub raamatu lõpus ning mida tuleks lugeda pärast luuletustega tutvumist.
Leiame lehekülgedelt nii klassikat kui ka vähemtuntuid. Siia sobiks, siinses tutvustuses pisut sohki tehes, Velskri seletus, et tema meelest on oluline seotus distantseerumise küsimusega. Ta kirjutab: „Inimene tahab sageli surmast eemale tõmbuda ja elada elu nii nagu surma poleks.“ Kuid „surmast distantseerumine tähendab ühtasi ka surnust distantseerumist ning järgmise sammuna ka surelikest eemaldumist.“ Nõustun, ka sellega, et luule lubab toetada elusust, nii olles eelmistele ridadele vastukaaluks. Luules on empaatiat, tröösti ja pea alati karm tõde. Velskri järgi viskab mõni nalja surma üle, teine on valusalt tõeline.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.