Psalteerium kõlab kuidagi kauge ja võõras. Ongi kauge ja lõunamaine (vanakreeka psaltērion). Muidugi tekkis lühend PSALTER. Ikka mitte soome-ugrilik. Sarnane sõnale psalm. Heureka! Psalter on ühtlasi psalmide raamat ning psalm (salm!) on ,,Taaveti laulude hulka kuuluv vaimulik laul“, mida saadeti – keelpilliga. Kumb oli enne, laulud või pill?… ,,Sellest pillist on saanud oma nime ka Vana Testamendi laulude raamat ehk psalter.“ Kas usume jäägitult tehisaru? (AI-d). Noh, usume pealegi. Soome muusikut Matti Paloneni (duost Honeypaw, ,,Mesikäpp“) võiks ikka uskuda. Tema teatas, et ,,psaltry is a term for a box of strings“ ehk psalter on üks võimalik keeltekasti nimetus.
Vikipeedia võlur kirjutab: ,,Psalteerium on keelpill, mida mängiti linnusulest PLEKTRONiga. Mõnikord näpiti sõrmedega, hoides pilli süles või vastu rindu. (Nõnda mängitakse neid balti väikekandleid praegu – RK) Psalteerium on Euroopa tsitri esivanem (tsitter, zither), mille eeskujuks oli omakorda 11. sajandil Euroopasse jõudnud kanuun (qanun). Psalteeriumid olid mitmesuguse kujuga lamedad kastid, algul ruudukujulised, hiljem kolmnurksed või trapetsikujulised. Nende küljed võisid olla nõgusad või poolringikujulised. Sageli oli nende kast rikkalikult kaunistatud.“
Nimi ei riku kannelt. Balti psalteerium laiemalt on Läänemere idapoolsetes piirkondades levinud näppekeelpillide perekond, kuhu kuuluvad – kandled! Läti kokles, leedu kanklės, liivi kāndla, eesti kannel, soome / karjala kantele, mari kusle, vene gusli ja saami harf (harpu). (Vikipeedia) Kas julgeme perekonda nimetada ka Baltic box zithers? Võibolla sosinal.
Kena õhkkond
Aga kuidas see kandlelaadsete ja näppijate pidu välja nägi? Rahvast oli üle 30, neist palju uusi, naaberriikidest ja mujaltki pärinevaid huvilisi igas vanuses ning kandleid oli rohkem kui inimesi. Need olid enamjaolt heledad, kitsad, mõned kolmnurksed – ,,notsukärsa“ kujulised, teised ristküliku- (rectangular) või trapetsikujulised (trapezoidal) ehk kumerad nelinurgad. Võhikule pigem pambuks mähitud vastsündinu kujuga, mahtusid kenasti sülle ning mängiti enamjaolt sõrmedega näppides.
Oli ka erandeid. Mõni taoline pill oli tumedaks peitsitud. Häälestamispulgad, keerpulgad ehk virblid (ainsuses VIRBEL) olid enamasti metallist, need pidavat häälestamise ja hääles püsimise suhtes puidust kõvasti etemad olema. Dacel oli kaasas ka elektrooniline instrument, millega pille häälestada, kuid moodsas maailmas võib see abimees olla ka sinu nutitelefoni laetud äpi kujul. Enam häälestamisest võib lugeda rahvamuusika pillide töökoja Pilliaida lehelt: https://pilliait.com/restaureerimine/pilliparandus/kandle-haalestamine/)
Ma ei jaga veel matsu, nagu öeldakse. Alles õpin selle maailma peensusi. Üleskutse ,,meil on vaja laenukandleid“ peale tõttasin Ehatarre, kuna Henn Kurvits oli seal ühte omatehtud pilli näidanud ja väga tore oli muidugi küsida: ,,Laena mulle kannelt, veli Henn.“ Ehatare keldri rahvusliku väljapanekuga vitriinis oli veel kaks (minu silmale) kannelt mis kannelt, mida lahkelt lubati ka väljasõidule südalinna viia.
Ent kandleid olevat tegelikult kolme põhitüüpi: vanem kannel ehk väikekannel, uuem kannel ehk viisikannel ja duurkannel ehk saatekannel.
See, et nad nõrgas seisus reliikviad olid, sain aru isegi, aga et nad olid SAATEkandled ehk DUURkandled, pidi mulle keegi teadjam inimene ütlema. Ühel oli püstiselt küljes kandle- ehk häälestusvõti keelte pingutamiseks ja pilli häälde ehk õigesse helikõrgusesse viimiseks. Neid ei mänginud lõpuks keegi, olid veidi valesse seltskonda sattunud, aga õnnelikud olid nad tuulutamise eest ikka. Uurisin, et praegu Eestis ja ülemaailmselt tuntud ansambel DuoRuut mängib nn rahvakannelt, millel on duurikeeled ja soolokeeled.
Ent kandleid olevat tegelikult kolme põhitüüpi: vanem kannel ehk väikekannel, uuem kannel ehk viisikannel ja duurkannel ehk saatekannel. Nimetus rahvakannel või kodukannel võib olla ükskõik milline neist (rahvasuu). Nendele lisaks on olemas ka teistsugune ,,uustulnukas“, kromaatiline ,,kontsert“kannel, mis sai praeguse kuju 1952.a. kandlemeister Väino Maala käe all.
Tol päeval Tartus olid tähelepanu keskmes just vanemad väikekandled, mida võib ka PISIkanneldeks nimetada. Lisaks Henn Kurvitsa kätetööle toodi kohale ka vähemalt üks Enn Kiilaspea meisterdatud pill (mis ka tema juurde hiljem ülevaatusele ja tohterdamisele viidi) ning lätlasest õpetaja Dace Veinbergal oli kaasas koklede parv, mille meistriks oli samuti kohalik Tiit Kao ja millega õpetatakse lapsi Läti täienduskoolis. Üks kannel oli ka Viive Tork Hiisi kätetööna alustatud – Kotkajärve Metsaülikooli huviringis Tiit Kao juhendamisel. Aasta siis oli 79.
Rahvaste põim
Vapustavad esinejad ja õpetajad võtsid ükshaaval sõna ja heli. Nende seas lätlanna Laura Legzdins ja tema õpetaja Dace Veinberga, leedulanna Jurgita Žvinklytė, soomlane Matti Palonen (koos duoga nimega Honeypaw) ning meie oma Katariina Jaenes. Meie vilunuim kandleõpetaja Tiit Kao ei saanud kahjuks tol päeval kohal viibida. Tutvustati pille, seletades lahti peensusi, kujunemislugusid ja mänguvõimalusi ning esineti vaheldumisi.
Olles käinud mitmetes etnomuusika laagrites Eestis, Rootsis ja USAs, õppis Katariina Jaenes omal käel esialgu karmoškat. Korterimajas valjuks osutunud pilli asemel hakkas ta tundma järgmisena huvi kandle vastu. Vanaemal oli olnud suur rahvakannel ning ta sai endale väikekandle möödunud suvel Eestis. Lauldes soome kooris Vox Finlandiae tutvus ta kantelemängija Matti Paloneniga, kelle õpilaseks ta on nüüd saanud. Matti õpetab kantelet muuseas soomlaste grupile Agricola kiriku tegevuse raames ning Toronto Läti täienduskoolis on ammuilma kandletunnid osa õppekavast. Järsku tundus loogiline üritada kõiki neid gruppe koondada, et eestlastest huvitatud võiks ka enam löögile (õpivõimalustele) pääseda. Kuna Katariina ammune sõbranna on leedulanna, sai ka nende kogukonda sõnum saadetud ja kogu Läänemerekallas kokku koonduda.
Ma siiski liialdasin varem, et pille oli inimestest enam. Kohal oli 32 inimest, kes võtsid kasutusele 18 väikekannelt, millest 11 olid läti kokled (kuus pilli C-duuris ehk vana etnograafiline läti pill ja viis E-duuris, mida viljeleti läti hajalas ehk diasporaas) ja seitse soome kantelet D-duuris. Tagalas oli ka lisapille ning nende puidust kandekastide rivid.
Hamiltonist pärit lätlanna Laura mängis oma pilli süles, lauldes helisevaid rahvalaule, mitte väga ammu Leedust siia rännanud Jurgita kanklės rippus tal kitarrina kaelas ning soomlane Matti, kelle vanavanemad rändasid Soomest Kanadasse juba 1920ndatel, mängis jalgadel kõrgel seisvat kontsert-kantelet. Näidati võimalusi pillist heli välja meelitada ka muul viisil kui pelgalt sõrmedega näppides. Laura võlus helisid välja tühja klaasi ja puidust tuletikuga. Dace näitas ette heegelnõelaga mängimist.
Seejärel jaotuti õpitubadesse erinevate õpetajatega, kus alustati jõudumööda näppimist ja pilliga tutvumist. Rahvas oli vaikselt entusiastlik, meeleolu oli rahulolutundest ja avastamisrõõmust tüüne.
Kuuldavasti on Eesti kannelt mainitud esmakordselt 16. sajandi kohtuprotsessis kahe lihuniku vahel, kus üks olevat teisele ,,mitte saksa harfiga“ vastu pead löönud. On ka viise, mida kõik kolm balti rahvast tunnevad, nende seas kaerajaan ja nõianeitsi. Ühes vanas muinasjutus nimetab H. Tampere, et kandlepuu olevat kasvanud ülekohtust surma saanud vaeslapse südamest ning sellepärast kõlab ta nukralt. Nii nagu pesitsevad suitsupääsukesed, Lätis linavästrikud ja Leedus toonekured toovad majapidamisse õnne (Soome rahvuslind on laululuik), kui kodus on olemas kannel, on see õnnistatud paik. Tänapäevaselt, kui su mobiiltelefoni tagusel on balti psaltrite kokkutulekult saadud kandlekleeps, käib väikekannel sinuga kõikjal kaasa, näppides vaikselt meeldetuletusena igatsusest südamekeeli.
Õnnistus on õigete huviliste ja õpetajate kokkusattumine ning seda õnne tuleb jagada ja pühitseda taas. Helisevad tänuduurid Katariinale! Püsige kuuldel; õppida ja koos kogeda on veel palju.
