Meie ühiskonnas näib see antiikne tarkus olevat kaotsi läinud. Erimeelsustest on saanud inimesi lahutavad müürid. Nii killunevad kooslused, purunevad abielud ja lõhenevad kogudusedki. Lihtsam on oma tõde kehtestada, kui erinevusi taludes rahus koos elada.
Ometi ei ole inimlikud erimeelsused midagi uut taeva all. Rooma vangistuses viibides, kirjutab apostel Paulus Efesose kogudusele (60–62 pKr), kus kogudusega olid liidetud erineva taustaga inimesed: juudid, kelle elu oli kujundanud Moosese seaduse puhtuse reeglid ning paganlusest tulnud kreeklased, kelle senine maailm oli olnud teistsugune. Efesose kirjas kõlab Kristuse lepitustöö: „Sest tema on meie rahu, kes on mõlemad teinud üheks ja on maha kiskunud vaheseina, see on vaenu…“ (Ef 2:14; vrd 2:14–16). Paulus ei kõnele seega üksnes üldisest rahumeelsusest, vaid Kristuses sündinud uuest olukorrast: need, keda lahutas vaenusein, on kutsutud elama ühes Kristuse ihus.
Sellepärast tuletab Paulus neile meelde nende kutset Kristuses: „Nii manitsen teid siis mina, kes olen vang Issanda pärast, väärikalt käima kutsumise järgi, millega te olete kutsutud.“ (Ef 4:1). Koguduse ühtsus ei põhine loomulikul sarnasusel, ühisel maitsel ega inimlikul kokkuleppel, vaid Kristusel endal. Erinevused ei kao, kuid küsimus muutub sügavamaks: kuidas püsida ühtsena seal, kus erimeelsused on valusad?
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
