Andrus Kivirähk ammutas libretole ainest Kreeka mütoloogiast, kus Charon on allilma paadimees. Tema ülesandeks on vedada surnute hinged siinpoolselt kaldalt üle Styxi jõe Elüüseumi väljadele. Loo seisukohalt on kõige olulisem see, et allilmast enam tagasiteed ei ole ja Charon ei või selle Jumalate poolt sisse seatud korra vastu eksida. Paraku Charon armub ja viib allilma laskunud kauni neiu unenägude maailma ja palub sealsel kuningal Hypnosel neiu viia tagasi elavate maailma. Hypnos meenutab Charonile, et seaduse rikkumise eest ootab teda hirmus karistus. Ometi on Charon valmis oma tulevase lapse ema nimel riskima, et lapsuke saaks kasvada päikesevalguses. Kui Charon on üksi jäänud, ilmub vihane allilma kuningas Hades ja süüdistab meest reetmises ning ähvardab kättemaksuga. Charon palub Hadeselt andeks ja lubab edaspidi truu olla. Ometi kordub sama lugu aastaid hiljem Charoni tütre Leylaga, kes tuleb hiljuti surnud emale allilma järele ja keda Charon püüab päästa ja tagasi elavate maale saata. Vihast värisev Hades lubab taaskord kättemaksu. Aga nähes tütarlast, kes nii rõõmsalt ja kerge südamega varjuderiigis ringi toimetab, mõistab ta, et Leyla pole tavaline surelik, vaid on pärinud oma isa Charoni surematuse. Nii saab Leyla kahe maailma vahel tegutseda ja allilmakuningas on tema vastu võimetu.
Niisugune „happy end“ tegi ooperist minu jaoks lasteooperi, mida ka vanaemad-vanaisad võivad suure mõnuga nautida. Seda enam, et lavastus on igati õnnestunud ja kunstnikutööd võiks lausa ülivõrdes kiita. Visuaalne kontrast vaimudemaailma ja unenägude maailma vahel oli vaimustav (kunstnik Jaanus Laagriküll, kostüümide autor Ketlin Saaremäe). Nii leebe naeratusega libretot poleks osanud Andrus Kivirähalt oodatagi. See, et allilma kuningas Hades andestas, oli muidugi üllatav. Ma ei olnud enne libretot lugenud, nii olin teise vaatuse ajal põnevil – missugune võiks olla Charonile mõeldud karistus teistkordse reetmise eest, sedapuhku soovi eest päästa oma tütar?! Mida küll fantaasiarikas Kivirähk on välja mõelnud?! Aga karistust ei tulnudki…
Lavastaja Üllar Saaremäe oli koos Andrus Kivirähaga Surma teemast välja võlunud lausa poeetilise loo. Seda toetas igati Tõnis Kaumanni heakõlaline muusika. Andekas leid oli muusikalise kujundi B-A-C-H kasutamine teksti juures „selline on seadus“. Ka Isand Huumor oli kohal! Libretole andis koloriiti juurde liigkasuvõtjast tegelane (Reigo Tamm), kes tahtis elavate juurde maa peale tagasi minna selleks, et ühelt mehelt võlga sisse nõuda. Reigo Tammel on suurepärane huumoritunnetus – ta ei mängi üle, vaid ütleb vähesega palju. Ta oli heaks kontrastiks rahulikus, alandlikus rivis allilma-paadi järjekorras seisvatele tegelastele. Minu jaoks oleks võinud ooper olla 3-vaatuseline, tegevus oleks võinud kulgeda aeglasemalt. Allilma-paadi järjekorda rivistunud inimhingedest oleks võinud välja kujundada võimsa refrääni nagu Saatuse ratta, millest väljapääsu ei ole. Seda enam, et visuaalselt oli Charoni paadijärjekord tõesti mõjuv. Ka teistele olulistele tegelastele oleks võinud anda rohkem aega.
Sõda Euroopas on Surma teema võimsalt esile tõstnud. Käisin enne Kaumanni ooperi esietendust Niguliste kirikus luule-missal, kus oluliseks teemaks oli samuti Surm. Eesti kultuuris ongi kõige kõrgemal pjedestaalil luule ja muusika ning seda juba Koidula-aegadest saadik. Luuleread helisesid Niguliste võlvide all, sealsamas, veidi eemal, tantsis Isand Surm kondiklõbina saatel Berndt Notke Surmatantsu-maalil oma igavest ringtantsu. Kaumanni-Kiviräha Surm oli selle kõrval rohkem sümboolne tegelane, kes ilmutas end põhiliselt vihjete kaudu – luukeresid me laval ei näinud.
Kaumanni ooperi puhul oli eriline seegi, et „esimene armastaja“ Sharon ei olnud tenor, vaid hoopis bass-bariton (Raiko Raalik). Raaliku hiljutine hiilgeroll sündis Vanemuise teatris, kus ta laulis peaosa Eino Tambergi ooperis „Cyrano de Bergerac“. Cyrano ja Sharon on väga erinevad, lausa äärmuslikud karakterid. Raalik sai nende rollide lahtimõtestamisega suurepäraselt hakkama. Ka publik on olnud tema suhtes heatahtlik ja preemiadki pole jäänud tulemata.
