„Aga kes tegusid ei tee, vaid usub temasse, kes mõistab õigeks jumalatu, sellele arvatakse tema usk õiguseks“ (Rm 4:5).
Meie kirjutaksime arvatavasti teisiti? Inimlik õiglustunne seab tingimusi: Jumal mõistku õigeks inimene, kes on oma elu parandanud, südamest pattu kahetsenud ja tõestanud, et temas on peidus siiski midagi head. Paraku ei jäta paganate apostel meile seda võimalust: Jumal mõisab õigeks jumalatu. See on ju armušokk!
Paulus ei ütle ju, nagu Jumal mõistaks õigeks jumalatuse, vaid inimese, jumalatu inimese ((τὸν ἀσεβῆ; algvorm ἀσεβής, asebēs – jumalakartmatu, vagaduseta, Jumalat mitte austav). Paulus kirjutab inimese õigeksmõistmisest, kellel pole Jumala ees midagi enda kaitseks öelda. Nii tühistab ta mustvalge vastanduse jumalatu ja (oletatava) teenelise vaga vahel.
Usk ei pea heategude arvet, vaid on justkui avatud tühi pihk. Augsburgi usutunnistuse IV artikkel tunnistab sama: „inimesed mõistetakse õigeks armust, Kristuse pärast, usu läbi.“
Isegi Aabrahamil pole Jumala ees teeneid, millele toetuda. Kui Aabraham oleks saanud õigeks oma tegude tõttu, võiks ta kiidelda, „aga mitte Jumala ees“ (Rm 4:2).
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
