Vikat oli vanadele eestlastele ülioluline tööriist. Seda kasutati heina ja vilja lõikamiseks. Arvatavasti niideti sellega Eesti aladel juba teisel sajandil pKr. Töötamine vikatiga on andnud eesti keelde palju ütlusi ja oskussõnu, mis igapäevases keelekasutuses on saanud uue tähenduse. Näiteks langeb nagu loogu, pinnima, luiskama, viilima jne.
Minu teekond tagasi vikatiga niitmise juurde oli kiire. Olin oma maakodus hädas rinnuni kasvanud heina ja umbrohuga. Muruniidukiga selle vastu minna on mõttetu, ka trimmeriga on see raske ja aeglane võitlus. Kartsin juba, et sellest võitlusest väljub võitjana umbrohi. Hakkasin guugeldama ja leidsin Viljandis ettevõtte Vikatimeister. Helistasin ja leppisin aja kokku. Sel hetkel ei teadnud ma veel, et see kõne muudab mu elu.
Vikatimeistri omanik ja meister Mario võtab mind oma töökojas vastu. Ta jutustab sellest, kuidas ise vikatiga niitmise juurde jõudis. Mario oli oma erialal (kinnisvara) edukas, kuid läbipõlemise äärel. Ühel hetkel hakkas hing igatsema rahu ja vaikust, Mario ei suutnud enam mürisevat ja vibreerivat trimmerit kätte võtta. Meenus lapsepõlvest tuttav vikat. Siis läks veel mitu aastat, enne kui vikatiga niitmine muutus tema jaoks lihtsaks ja nauditavaks. Nipp on tera õiges nurgas, teritamises ja tera pinnimises. Ja muidugi ka tehnikas. See kõik on olnud huvitav ja õpetlik teekond. Mario jaoks on vikatiga niitmine siiani rahustav ja lõõgastav tegevus – justkui meditatsioon. Sinu ümber on lõhnavad heintaimed, lindude laul ja teised loodushelid, ei mingit müra ega kütusehaisu. See viiski mõttele, et seesugust teraapiat oleks vaja ka teistele pakkuda.
