Olen Wagneri oopereid ennegi näinud ja imestanud iga etenduse puhul, mis sundis nii vägeva helilooja valima nii iseäralise loo, mida viisistada. Ei ole ma täielikult aru saanud ei „Tannhäuserist“, „Lendavast hollandlasest“ ega „Lohengrinist“, aga ei olnud seni taibanud, et Wagner pidas end kirjanikuks, s.t. lõi kõik oma ooperite libretod ise. Kakskümmend aastat kulus tal „Nibelungi sõrmuse“ – terve tetraloogia – libreto ja muusika kirjutamiseks. Wagneri muusika mulle meeldib, see toob mind ikka ja jälle teatrisse. Seepärast ei osanud oodata Kuressaares midagi tavatut. Olin küll sisukokkuvõtte truult ära lugenud ja ohanud, et Wagnerile meeldivad kääbused ja hiiglased – segane lugu nagu tavaliselt Wagneri puhul!
Aga Kuressaares juhtus midagi ootamatut: tundsin, et olen Wagneri loost täiesti aru saanud! Ooper jutustab küll jumalatest, aga laval nähtu laieneb ka meile, inimestele. Inimesed annavad lubadusi, mida neil pole kavaski pidada, kraabivad kokku maist vara, tülitsevad vara üle, ka tänapäeval, liiati veel 150 aastat tagasi.
