Olen võtnud Mikiverilt, keda mäletan hästi inspireeriva inimesena Metsaülikooli päevilt, kirjavahetuse kaudu, mis järgnes, õppust ja üritan suveti soovitada teistele samal eesmärgil lugemist. Ühte teost nautisin esmakordselt hiljuti, lugemise käigus tegin taastutvust aastate eest loetud raamatuga. Esimese, Valdur Mikita 2017.a. ilmunud teose „Kukeseene kuulamise kunst“ (alapealkirjaga Läänemeresoome elutunnet otsimas) sain Tartu College’i laenuraamatukogust just suviseks lugemiseks. Sellesse süvenedes kohtusin taas prantsuse mõtleja Frédéric Gros’i „Kõndimise filosoofiaga“ (Marcher, une philosophie). Millega olin juba tuttav, aga Mikita otsene vihje Gros’i teosele viis selle uuesti lugemiseni.
Mikita avab „Kukeseenega“ läänemeresoomlaste unikaalsust maailma rahvaste peres. Meie suhe loodusega on olemas meie kultuuriruumis, oskame nii seeni kui ööbikuid, puid, laineid ja tuuleiile kuulata, õppida. Miks just kukeseen? Sest kukeseen ei ussita, ta on optimistlik ja särava loomuga. Otsa igivana. Järelikult autori sõnul osa rahvust loovast jõust, mis meid defineerib.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
