Aga see peris pilvede vahtija oli ikke Alamuse Andres ehk Oss ise. Paistab, et ta üsna tihti toetas oma ahtriotsa uksepakule ja muutkui piilus pilverahnusi. Andres sellest otsesõnu ei kõnelegi, aga teadliku vaatleja pilk näeb noorukese Andrese varjus vana Ossi ennast. Seal ta istub, sorokohvka kõrval, rüipab ja imetleb taevalaotuse ebamaist ilu.
Ma pean akkama oma sugupuud uurima. Äkiste oleme Ossiga kaugelt sugulased. Kui meil peris-sugulust ei ole, siis ingesugulus kindlaste on. Ega sugupuu vist seda ei näita ja ega minust ikke uurijat ei ole kah. Ingesuguluse tunneb niisama aimamisi ära. Lorijutuga oleme ju mõlemad oma medalid välja teenind: mina tuntuse, tema kuulsuse.
Vata nüid olen mina kah juba omadega sealmaal, et muutkui vahin pilvi ja uurin nende rännuplaani. Vihma- ega äikesepilved mind ei tõmba, ühed on ühtlaselt vesiallid, teised tumedad ja tigedad. Nigu need taevale trügivad, tõmbab Kata kardinad ette ja siis nohiseme teine teises nurgas, jutt kah ei edene. Aga põuapilvede olemus on sõbralik ja muster kuntsipärane. Kui need välja ilmuvad, koperdan mina palkunile ja akkan universummiga tõtt vahtima. Ossiga vestlen mõttes kah. Sorokohvkaga pole ma küll ammu enam sinasõber, aga minu eas teeb juba lahja umalavesi sama töö peris ehvektiivselt ära. Ossiga täitsa kuivalt kõnelda ei saa, pudelike Punsli eli peab käepärast olema.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
