Meil on aknalaual üits peenike riistapuu, mille nimeks paromeeter. Valmistanud August Amos Tallinnas, ei tea mis aastal, aga ehk isegi enne Wabariiki. Selle seierid liiguvad nummrite ja teksti vahel. Sõnad, vasakult kaares, on torm, siis wihm ja tuul, muutlik, mida ilmastik sügiseti ju tihti on, ilus ilm ja lõpuks paremal pool wägakuiw. Kokkukirjutatult. Saime selle kauni instrumendi kaua- kaua aega tagasi kingitusena, üits hea hing oli pidanud selle vajalikuks kaasa võtta punaste eest põgenedes. Vunksib tänaseni, ausalt ja hästi.
Ku silmad ja õhurõhumõõtur peaksid eksima, siis on trump taskus. Õigemini püksas. Mu iidsed põlved annavad varakult teada, et on niiske, tuleb sadu. Muidugi, ku vihma jalutuskäigu ajal ei soovi, on ju veel üks kaart mängida. Vihmavarju või sandiku kaasa võtmine. Siis kõnnid nagu narr sellega, vaja seda ei läe. Ja kui peakski mõni piisk langema, on mul alati pilvistel päivadel nokkmüts peas. Kaitseb sihverplaati ja juuksed jäävad kuivaks. Muu ei loe, egas ma sukkrust põle teht, ära ee sula.
Viinakuu kipub lõpule jõudma. Kased kolletavad, suhkruvahtrad uhkustavad oma erepunasuses. Loomad valmistavad ette talveks. Naabril on hobukastan, käbikuningad järavad neid ja meie kuuse käbisid mis irmus. Läheduses oleva tammede tõrusid on kikjal. Tuleb vist külm talv. Pean pisut urisema – mõned pinsjunärid toidavad pähklatega oravaid, kes on jultunud ega anna patseerijale rahu. Tulevad kerjama, peab käratama, et kao. Oravad on ju närilised, on meil aias palju pahandust teinu.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
