Subscribe Menu

Vana mehe jõulujutt

Vana on inimene siis, kui tal muust pole kõnelda, kui sellest, mis kunagi oli. Noorel inimesel ON, vanal OLI. Mina olen tegelikult seal kuskil vahepeal. Kui jõuludest kõnelda, siis mul ikke veel ivake ON, aga OLI läheb iga aastaga tähtsamaks. Ju ma siis olen teel vanaduse poole ja paistab, et käidud teed on rohkem kui seda, mis veel käia on.

Neid jõulusi on elu jooksul peetud igasuguseid. Oma talus olid nad muidugi kõige etemad. Iljem, võeral maal, ei old nad kah kõige ullemad, 
Foto: Taavi Tamtik

sest pere oli ikke koos ja jõulude ajal on see jusku tähtsam kui kõik muu. Ing oli suure sõja aegu sisse jäänd ja küinlavalgus jagas lootust. Aga seal vahepeal oli paar aastat, kus jõulud olid nisukesed, et parem, kui neid poleks oldki.

Neljakümne neljandamal olime Kustaga kahekesi ja kolasime mööda Töitslanti. Saksa munder oli meil mõlemal veel seljas, aga sõdimise isu oli läind. Saksmannid oli meie kodumaa maha jätt ja meie jaoks oli sõda läbi. Suur Saksamaa tegi viimaseid ingetõmbeid ja püidis ennast mõlemast küljest peale trügiva vaenlase eest kaitsta. Meil sellega suurt pistmist ei old, aga seda välja näidata kah ei tohtind, kuigi nende oma soldatid juba laulsid jõululaulu poolsalaja uute sõnadega: „Krist ist kebooren, Kriig ist verlooren.”

No meie siis sõitsime mööda maad ringi, marsikäsk taskus, muutkui otsisime oma kadund väeosa. Neid marsikäskusi sai ise meisterdatud, parandatud ja tohterdatud, toidumarkisi kah, ega peris tühja kõhuga ulkumine kah suurem asi old. Ainult ketikoerte eest tuli oida, need sunnikud ei mõist nalja. No ja nii me siis veetsime kallid jõulupühad kah rongi pääl. Teatsime, et Kata ja Viiu on lastega kuskil, aga kindlat asukohta ei tead ja ega poleks julgend otsima minnagi.

Selle väeosa me leitsime ikke lõpuks ülesse, aga siis oli varsti kõigil sõda läbi. Petised inglased meelitasid meid vale lubadusega Pelgiasse ja pistsid pikergusse puuri, okastraat ümber. Seal me siis saatsime jõulud kah mööda. Aga jõulu jumalateenistuse pidasime ikke ära. Õpetajat meil pold, aga üks vana koolmeister luges evangeeljiummi ja jõululaulusi laulsime kah, ilma orelita. Ja Prüsselist saime kingituse. Prüssel ei old siis veel Eestimaa pealinn, aga seal elas üks veike krupp eesti põgenikke ja need tegid oma kasinatest rahadest meile jõulukingi. Iga mees sai paar-kolmsada krammi saia. Oi, küll see mekkis ästi.

Nüid tulevad jälle jõulud ja lähevad jõulud. Läheb vana aasta ja tuleb uus aasta. Ei mõista suurt midagi soovida ega loota. Eks aeg näita. Teile kõigile minu poolt rõemsaid pühi ja mingu uuel aastal kõik teie lootused täide!

Kargu Karla

Read more