Nägin, kuda endised ilusad ajad tulid tagasi. Autumürin ja pensuving olid kadund, uulitsalt ei kostnud muud kui kabjaplaginat. Nelisada üks oli kuuelt realt uhkesi kalessisi täis, igal kutsar pukis, ärrad prouade ja preilidega taga, päevavarjud pea kohal, tuul abemeid ja soenguid sasimas. Õnnelikud värvukeseparved lendasid järel, asfalt oli auravaid pabulaid paksult täis. Piitsad plaksusid, täkud irnusid, kutsaril rõõmus laulujoru suus.
Ühegi uulitsanuka peal pold enam karaasi sildiga, mis näitas, kui kõrgeks pensuinnad olid tõust. Seal olid nüid sepikojad. Tahmased sellid tagusid ikke kõlks ja kopik, kõlks ja kopik, nahkpõlled ees ja näud ääsitulest õhetamas. Igale ruunale tuli rauad alla lüia, igale täkule rauad suhu. Eks ratta rehvid kulusid kah vahel läbi, muutkui pane aga uued.
Uhke postipoiss sõitis jälle maanteel, tee viis külast külla ja linnast linna. Kallimalt tuli kiri, postipoisi põsk oli neiu musust märg. Külakõrts ja postijaam olid ühe katuse all, seal võis külmarohtu võtta ja ükski viisakas võmm ei pand sind pärast puhuma ega tirind kartsa. Veiksemate teede peal kihutasid sõnnikuveovankrid, sulased püsti peal ja ohjad pea kohal keerus.
Linnapargid, kus naised oma penisid kakatavad, olid nüid kõik lokkavad kaerapõllud ja aljendavad einamaad. Egas obesest töölooma ole, kui ta korralikult süia ei saa.
Tegin silmad lahti ja kaesin hinternetti. Ossa raipenahk, anunüimseid kommendaarisi täis nigu ennegi! Tähendab, mõni pole veel aru saand, et ussi aasta on lõppend ja kahearalise keelega torkimise aeg möödas. Siug on ju sihuke, et salvab salaja. Kere oiab ilusti mättas, pea kah, aga keel käib niipalju välja küll, et kanda pistab ja ristiinimesele kihvti keresse saadab. Kes sihukese maha lööb, pidi ühessa pattu andeks saama. Kui otsiks õige malaka ja prooviks. Nii palju patte ei tea oma ingel olevatki, aga eks jõua koguda, kui on ette kinni makst.
Kaesin aknast välja ja nägin autuvoori. Ea, et sai obesest undki näha.
Kargu Karla
