– laulu, – tantsu, kirja pannud mälestusi, korrastanud arhiive, pidanud loenguid, ärgitanud akadeemilist mõtlemist jne, et sellel tegevusel on suurem tähendus, kui ainult oma väikese kogukonna harimine või rõõmustamine. Mitte, et see nüüd kellegi ettevõtmisi otseselt mõjutaks, aga eks me kõik tahaksime, et meie tegemistel oleks ka teiste silmis väärtus.
Eestlus ise kui meie rahvaks olemise tuum, kui miski, millest kinni hoida, kui see miski, mis meid ühendab, tundub olevat sõnaliseks piiritlemiseks kuidagi tabamatu või eest ära liikuv. Küsimus – mis on eestlus või mida me eestluse all mõtleme, on kõigile tuttav, aga mitte nii iseenesestmõistetavalt vastatav. Justkui tuleks see vastus igakord uuesti luua. Justkui sõltuks meie eestluse mõiste sellest, kus ja kes me ise antud ajahetkel oleme. Justkui sõltuks meie enda vaimsest suurusest, milline on meie eestlus.
Ühiskonnateadlane Marju Lauristin ütleb, et eesti kultuur peab olema võimeline talletatud kultuurimälu edasi andma eesti keeles, aga me peame oskama seda ka tõlkida uute meediumide ja teiste kultuuride keeltesse.
Tean, et Kanadas on juba aastaid kogutud eestlaste lugusid, on välja antud raamatuid ja üht-teist filmilindile jäädvustatud. Sellegipoolest, kui rääkida Eesti filmitegijatega, siis küsivad nad, kust leiaks häid lugusid, millest annaks filmi vändata. Näiteks 44nda aasta põgenemisest ja kohanemisest võõrsil, tavalise eestlase vaatevinklist, sest hoolimata traagikast, pidid ju inimesed elama igapäevaelu, kõige lootusetuse kõrval oli kindlasti lootust, naljakaid hetki, kurbi niikuinii … Võib küsida, kuidas siis lood ja nende otsijad kokku ei saa? Tundub, et meie, eestlased, ei ole kuigi head küsijad ega ole me ka suured jagajad. Mu mäletamist mööda kirjutas Aino Kallas kuskil, et ammustele ja ununenud sõbrasuhetele saab uut hingust sisse puhuda sellega, kui vanu kirju lapata ja lugeda. Eks lugudega ole samamoodi, neid tuleb tuulutada, teistele näha anda, neist rääkida. Aga jah, kõigepealt ikka kirja panna. Kirjutamine, teadagi, pole liiga lihtne. Tunnen seda ise just praegu, kui tahan ühe asja südamelt ära saada, ega saa ometi, ainult jutt läheb pikemaks.
Olen konsulaarvastuvõttude ja muude kohtumiste käigus kuulnud mälestuskatkeid, kus üks detail suudab edasi anda kunagi kogetu, manada silme ette terve loo. Hiljuti küsisin ühelt, Rootsis sündinud, eesti päritolu härralt, kas ta Rootsist midagi mäletab? Ta vastas eitavalt, sest oli sealt lahkudes vaid kolme ja poolene. Pärast mõttepausi ütles, et siiski on üks mälestus, kuidas nad kord emaga bussi peale läksid, ja räägib loo vahejuhtumist bussiminekul. Ma ei saa seda lugu ümber jutustada, sest esiteks, pole selleks luba küsinud ja teiseks, ei raatsiks ka. Niivõrd värvikas, detailitäpne, aga ometi suure üldistusjõuga on see lugu. Mu meelest minekute sümboliks küündiv. Sellised lood on tõeline varandus. Mul on neid mõned veel. Antud nagu poolkogemata, jutu käigus, tavaline on see, et jutustaja ise ei pruugi sellest midagi suurt arvatagi …
Et oma loo jutustamine, selle nähtavaks tegemine teistele, selle nägemine läbi teiste silmade, on oluline osa loo uuestisünnist, sai hiljuti kinnitust, kui näitasime Ottawas Leeni Linna Afganistani-filmi „Veregrupp”. Ma ei oleks osanud oodata nii tähelepanelikku ja vastuvõtlikku publikut, kui kanadalased seda olid. Nende küsimused ja kommentaarid olid mõneti ootamatudki, aga selgelt oli tunda, et lugu ühendas meid, et side oli loodud.
Siit jõuan ringiga tagasi Estdocs'i kauaaegse eestvedaja Ellen Valteri juurde, tänu kellele paljud Eesti lood on Kanadas kuuldavaks ja nähtavaks saanud. Usun, et Estdocs inspireerib uut põlvkonda jutuvestjaid ja filmitegijaid, kes kõik ootavad neid lugusid, mis tuleb meil täna ja homme ja ülehomme kirja panna.
President Ilves ütles oma pressiteates, et teenetemärkide saajate tubliduse lood kokku näitavad Eesti suuremaks kasvamist. Olgem siis suuremeelsed ja mõelgem suurelt!
Lugupidamisega
Gita Kalmet
EV suursaadik Kanadas
