Mõned uudised, mis mulle kõrvu on tuld, on üksikult peris arusaadavad, aga kui kõik kokku panna, siis muutuvad arusaamataks, vähemalt minutaolisele lihtsale arimata inimesele. Üks uudis oli, et pank ostis omale uue maja. No sest pole midagi, mina kah omal ajal ostsin, kui sissemaksuks raha oli ja morgitsa jaoks laenu anti. Tahtsid oma majas peremees olla ja küinarnukkisi väheke laiemale ajada, mis sellest siis paha on. Nüid, kus rohkem istukile elad, käib pisike kortel küll.
Teine uudis oli, et kirik müidi ära. Sellest saab kah aru. Oone suur ja kogudus veike, ea inna saivad kah, las minna.
Aga need kaks uudist kokku panevad mõtlema. Kui me siia maale tulime, oli meil usku palju ja raha vähe, nüid on vastapidi. Kui mõtlema akata, siis kas mitte pahupidi? Pangad paisuvad, kogudused kahanevad. Enne lugesime issameiet, nüid loeme raha. Einoh, ea ikke, et keski vai miski veel loeb.
Aga alles oli juttu, et kuuskümmend viis aastat tagasi olid needsamad kaks asutust ühe katuse all. Pank akkas ju sellesama kiriku nukast peale. Eks võind siis nüid kiriku ära osta ja jätta kogudus panganukka. Kui vanaste kõlbas kirikunukas kopikaid lugeda, miks nüid ei kõlba panganukas palvet lugeda. Orel oleks võind sisse jääda, köster mängiks kirikukorjanduse ajal „Raha paneb rattad käima”, kõik oleks nii kenaste sünkroniseeritud (see on Ärmani sõna).
Ei, ega mina ei kritiseeri ega kellelegi miskit ette eida. Ma ainult tahan kõrvalt kaedes näidata, kui ea on üksmeeles ja vastastikuses arusaamises elada. Kirik ei pekst omal ajal rahavahetajaid piitsaga templist välja. Nüid võiksid pangasaksad kah alastada neile vähestele, kel veel palvesõnad meeles.
Ärgen'd vanainimese juttu liiga tõsiselt võtke, aga eks arutada võib igat asja. Selle jaoks need seitungid on.
Kargu Karla