Europarlamendi valimisaktiivsus oli traditsiooniliselt tagasihoidlik – vaid 43,09%. Kolumnist Ahto Lobjakas näeb põhjust selles, et Euroopa Liidu (EL) tasandi otsuseid ei seostata oma riigi eluga ning euroliidule ei panda ka erilisi lootusi. Viimase viie aastaga on EL, eriti aga eurotsoon, läbinud sügavaid kriise ja saanud tagasilööke, mis on jätnud oma jäljed. Entusiasmi on vähe järele jäänud. Seda kinnitab näiteks Slovakkia 13%-line valimisaktiivsus. Sellised ebapopulaarsed sammud nagu kärpimised ja kokkuhoid peegelduvad valimistulemustes. Eestis osales valimistel 36,44% hääleõiguslikest kodanikest (7,5% vähem kui 2009. a). Ometi on EL-il olnud ju tähelepanuväärne roll meie riigi arengus (viisavabadus, toetused, tööjõu ja kaupade vaba liikumine jm). Eestist pääses europarlamenti kuus saadikut. Neist oli populaarseim ekspeaminister Andrus Ansip 45.037 häälega. Valitsusremont ja Ansipi tagasiastumine täitsid ilmselt oma eesmärki. Eurovalimised olid teatud mõttes kõigile Eesti erakondadele 2015. a riigikogu valimiste eeltestiks.
Esimest korda osutusid võidukaks radikaalsed parempoolsed erakonnad Prantsusmaal, Inglismaal ja Taanis ning vasakpoolsed Kreekas. Vaatlejad on neid šokeerivaid valimistulemusi nimetanud ajalooliseks poliitiliseks maavärinaks. Kas eurovalimiste üks sõnum oli siis tõesti, et eurooplased on ise Euroopa vastu, nagu väideti The Telegraph'i 11. mai juhtkirjas? Kuidas suudavad nii erinevate tõekspidamistega eurosaadikud üldse konsensust leida? Ometi vajab programm nimega „Euroopa” kõigi oma keeruliste probleemidega jätkuvalt elluviimist, see on nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa.
Hoopis teistsugused olid presidendivalimised Ukrainas, kus 35,5 miljonit ukrainlast eelistasid 21 kandidaadi seast ärimeest ja poliitikut Petro Porošenkot (58), kes oli üks Viktor Juštšenko lähemaid kaastöötajaid Oranži revolutsiooni ajal. Ta sai üle 55% hääli. Ukrainlaste valimisaktiivsus oli küllaltki kõrge (üle 60%), mis näitab, inimesed on huvitatud demokraatiast, oma riigi tulevikust ning eriti kuulumisest Euroopasse. Ent Kiievi tänavatel on ikka veel barrikaadid, palju sõjaväelasi ja korravalvureid. Rääkimata riigi idaosast, kus venemeelsed mässulised märatsevad ja kus paljud valimisjaoskonnad jäid suletuks. Kas Vene president Vladimir Putin peab kinni oma lubadusest aktsepteerida uut valitud presidenti? Kindlasti on ukrainlaste valik tema jaoks mõru pill.
Igal juhul on Euroopa rahvad valimistel oma sõna öelnud, millele poliitikud peavad nüüd tegudega reageerima.
Elle Puusaag