Kõige keerulisemal aastal sel sajandil, elades teadmatuses, võiks piltlikult lausuda, et oleme teel Kolgatale. Kristlikul inimkonnal on kollektiivsed mured ebastabiilses maailmas. Suurel Reedel antakse luteri kirikus armulauda, viimase õhtusöömaaja mälestuseks. Armulaud on hingehoidmiseks antud sakarament. Kaaluksime, mida Jeesus ütles pühal õhtusöömaajal:
“ Ja ta võttis leiva, tänas ja murdis ja andis neile, öeldes: See on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks!” (Luuka 22:19).
Need sõnad on vajalikud, kuna meie rahvas enam kirikus ei käi. Pühapäevast pühapäevani on vahel vähem kirikulisi, kui Jeesusel oli jüngreid. Ning Toronto kaks luteriusu kogudust on ammu olnud teadlikud, et liikmeid tuleb pühamusse kõige arvukamalt Suurel Reedel ja jõululaupäeval.
See pole ainult kohalik mure. Eestis on nende arv, kes ennast kristlasteks peavad, langenud alla kümne protsendi. Võrdluseks, enne Teist maailmasõda oli see arv peaaegu kaheksa korra kõrgem. Ka mujal maailmas on sama tähele pandud. Valitseb internet ja mammona himustamine, noortel pole kas usukasvatust või huvi.
Siis on sekulaarse maailma suhtumine Suurde Reedesse. Suurlinna kirjus koostises on rahvaid ja usulahke, erinevatest religioonidest ohtralt. Kuid kirik pole enamusele sugugi tähtis.
Kanadas on tulemas riiklikud valimised. Ja viimaste põlvede jooksul on antud võimalus oma valijakohustust täita enne ametlikku kuupäeva. Arusaadavalt on selleks loodud eelvalimispunktid. Ning kuna valimised on argipäeval, siis tihti on just kirikud sellisteks paikadeks.
Aga Suur Reede pole ju argipäev. Jahmatas teada saada, et üks selline toimub Agricola kirikus. Pühamu, kus jumalateenistustel käib kolm eri kogudust, neli, kui poolitada soomlaste oma emakeelseks ja ingliskeelseks. Teadagi, majanduslikult raskel ajal vajab iga kogudus lisasissetulekut. Aga oleks ju ometi kohalike koolide aulaid, võimlemissaale kaaluda. Need aga on ju suletud.
Ülestõusmispühad annavad siiski lootust, kui maine teekond on lõppenud.
