Karistusseadustiku tapmist käsitlev paragrahv võimaldab alaealisele mõista mõrva eest kuni 10-aastase vanglakaristuse.
Paalalinna kooli direktori Aavo Palo sõnul pole noormees silma torganud eraklikkusega, ta tundus tavalise ja mõistliku õpilasena, olles ühtlasi ka hea suhtleja. Kellelgi polnud aimu, et Vahur haudus sellist kuritegelikku plaani. Eesti Päevaleht (29.10) kirjutab aga, et 15-aastasel tulistajal oli konflikt õpetajaga, millest ta vaikis, öeldes, et keegi poleks teda nagunii uskunud. Poiss oli ähvardanud juba varem õpetajat tappa. Väidetavalt kahetses ta pärast tulistamist oma tegu ja oli silmnähtavalt šokis, mõistes, et see juhtus päris elus. Ta paigutati haiglasse.
Ohu märgid olid õhus
Psüühiliste hälvete ja kuritegelike kavatsustega noored kasutavad virtuaalmaailma ja sotsiaalmeediat oma ideede levitamiseks ning süngete plaanide tutvustamiseks. Nii oli ka Vahur 8 kuud tagasi laadinud oma Youtube'i kontole relvi tutvustava video ja paigutanud Facebook'i pilte, mis tagantjärele vaadates võinuks ennustada seda jõhkrat sündmust ette. Lisaks postitas ta 31. jaanuaril kirje: „Sa annad inspiratsiooni minu sisemisele sarimõrvarile.” 2013. a oktoobris levitas ta aga sõnumit: „Sündinud tapma.” Sellele järgnes meeleheitlik mõtteavaldus: „Keegi ei hooli!” Nii olid siis ohu märgid juba õhus, mida kahjuks keegi ei märganud.
Kui USAs on koolitulistamised muutunud üha sagedasemaks ning alles eelmisel reedel hukkus seal koolitulistamises kaks inimest ja neli sai haavata, siis Eestis oli tegemist esmakordse selletaolise juhtumiga.
Eesti on siis nüüd samal kaardil USA, Soome ja Saksamaaga. Nagu Õhtulehe juhtkirjas (27.10.) nenditakse, astus meie riik selle vahejuhtumiga uude ajastusse.
„Tapmine on heastamatu kuritegu. Tapja ei saa kuidagi tagasi anda võetud elu, rõõmu ja heategusid, mida tapetu oleks saanud jagada kõigi kaasteelistega. Me saame tagantjärele leida tõenäolisi selgitusi juhtunule, ent ei kunagi õigustust tapmisele,” öeldakse Postimehe juhtkirjas (28.10.). Ometi ei sünni ju keegi mõrvariks.
Õpetaja kui klienditeenindaja?
2013. a paigutati internetti ehmatav video, milles Tõstamaa koolipoisid mõnitasid tunni ajal oma õpetajat. Siis küsiti, kuidas on Eesti kool sellise olukorrani jõudnud ning leiti, et taasiseseisvunud Eestis on õpetaja taandatud klienditeenindaja rolli, kellel puuduvad õigused, kuid kellel on hulgaliselt kohustusi ja vastutust. Nii ongi paljud õpetajad klassiruumis jõuetud ja kaitsetud, kuigi neil peaks olema seal autoriteet ja kontroll toimuva üle.
Helena Vooglaid kirjutab Delfis, et USA haridussüsteemis nihkus fookus juba 1960ndatel väärtustepõhiselt õppelt ja vooruste kujundamiselt õpilase enesehinnangu tõstmisele. Usuti, et laps jõuab õige valikuni oma loomulikke instinkte järgides ning õpetaja peab vältima hinnangute andmist. Sellise piirideta vabaduse tingimustes röövitakse aga lastelt moraalne kontekst, millesse oma tegevus sobitada, nagu ütleb haridusekspert William Kilpatrick teoses Why Johnny Can't Tell Right from Wrong.
Liiga palju vägivalda
On oht, et arvuti- ja videomängudega üles kasvanud põlvkond ei oska enam tõmmata piiri virtuaalse maailma ja tegelikkuse vahele. Paljude laste ja noorte iidoliteks on just vägivaldsed tele- ja filmikangelased, kes kujundavad nende maailmanägemust ja vähendavad reaalsustaju. Samas mõjuvad need noortele nagu kõik halvad kired – neid vajatakse üha rohkem ning suuremas ja kangemas koguses. Kuidas seda vältida?
Öeldakse, et lapsed on oma kodu produkt ja peegel. Kuna tänapäeval töötavad paljudes peredes mõlemad vanemad pikki tunde, ei jää neil piisavalt aega ega tähelepanu oma laste jaoks; ei märgata nende emotsionaalseid vajadusi ega probleeme. Sellele murelikule tendentsile on juhitud korduvalt tähelepanu.
EELK Viljandi praost Marko Tiitus ütles ajalehele Sakala, et koolitulistamise järel on paljudes peredes hirmu, rahutust ja ebakindlust. Kriisist väljumine ja normaalse elurütmi taastumine võtab aega. Praosti sõnul võib õppida ühtehoidmist ning kogeda, et inimelu on habras ja haavatav, kuid armastus, mida võime oma elu jooksul kogeda ja vastu võtta, ei hävi ilmaski. „Ka kõige sügavamas pimeduses põlevad lootuse küünlad,” ütles praost.
Uudis Viljandi koolitulistamisest jõudis ka välismeediasse. Sellest kirjutasid briti päevalehed The Guardian ja The Independent, aga ka USA The Wall Street Journal, isegi Hiinas ilmuv Shanghai Daily jt. Kindlasti polnud see traagiline juhtum midagi niisugust, millega Eesti soovinuks maailma meedia tähelepanu äratada.
Kui ohutud on tänapäeva koolid? Me saadame oma lapsed või lapselapsed hommikul kooli, aga kus on garantii, et nad jõuavad tervena ja vigastamatult koju tagasi? Näib, et sellist garantiid ei saa tänapäeval enam keegi anda.
Elle Puusaag
