Möödunud nädalal määrati Sonale üheksa kuu pikkune vanglakaristus, mis on mitmeti hämmastav. Eriti kuna ta ei olnud ainus, kes komplotiga oli seotud, vaid ainus, keda arreteeriti. Miks?
Esiteks, kas oli tema tegevus üldsegi vanglakaristust väärt? Mõtelge ainult, kui palju poliitikuid on hullemat teinud (näiteks senaatorid, kes maksumaksja raha ülbelt oma taskusse on suunanud, nagu Mike Duffy ja Pamela Wallin. Vean kihla, et neist kumbki türmi ei satu.) Teiseks: karistuse pikkus. Võrdluseks esitaks, et ajalehtedes saab tihti lugeda kurjategijatest, kes on füüsiliselt kellelegi kallale tunginud, keda saadeti vaid kuueks kuuks soolaputkasse. Või neist, kes on majanduslikult tüssanud vanureid, ja saanud tingimisi karistuse, eeldusel, et nad raha tagasi maksavad. Kuid millegi pärast on otsustatud Sonast patuoinas teha, eeskujuks kuidagi, teist seletust ei oska leida.
Sona advokaat, enne karistuse otsuse langetamist, ütles kohtunikule, et noormees ei peaks minema trellide taha. Ta olevat usklik, kohusetruu kirikuskäija, korralik ja moraalne inimene, kes langetas survete tõttu halva otsuse. Kes meist pole samme astunud, mida hiljem tahaks tagasi võtta? Kas tänapäeva maailmas vabandus, ja pakkumine vabatahtlikult ühiskondlikku tööd teha enam ei loe? Ei usu, et tavakurjategija sellist pakkumist esitaks. Istub oma aja ära, ja asub siis uuesti narkootikume müüma, teisi maha kõmmutama. Tsükkel kordub; vaevalt aga Sona enam poliitikas väärsammu astub. Arest ise on vaimselt painav, kohtuprotsess kindlasti enamgi, ja nüüd veel pokri? Pole loogikat.
Mitte, et robokõnede kampaaniat saab heaks kiita. Aga viimastel linnavalimistel jäeti meie vastamismasinale ei tea kui mitu lindistatud sõnumit Fordi vendade poolt. Seda lubatakse – kuna ei suunatud valesse valimispunkti. Aga tüütu ja privaatsust rikkuv. Kuidas nad meie lauatelefoni numbri kätte said, ei tea. Ning kas nad igale Toronto elanikule helistasid, on kahtlane. Kuid kuna kunagi sai ukse peal poliitikuga vesteldes lausutud, et tõenäoliselt saab ta minu poolehoiu – ja tegemist oli konservatiivide kandidaadiga, siis ilmselt täideti kusagil mingi lahter, lisati maja aadress, kuna nime ma ei andnud, ja siis aadressi järgi tuhniti telefoninumber välja. Ja muidugi jagatakse heldekäeliselt sellist informatsiooni teiste parempoolsete poliitikutega.
Sona muidugi viis asja kaugemale, meelega suunates valijaid nii, et nende hääl ei loeks. Kriitikud leiavad, et see on demokraatia põhimõtete julm rikkumine, ning eks osaliselt ole neil õigus. Kuid jällegi – kui valitud poliitikud, rahvaesindajad, nagu näiteks endine Ontario peaminister Dalton McGuinty petavad alamaid, langetavaid salajasi otsuseid, mis läksid ja lähevad valijale miljardeid maksma – kas nemad ehk ei peaks ka kohtuniku ette astuma? Ning ei tea siis, kui pikk karistus võiks olla.
Kuid mis on lubatud Jupiterile, pole aga härjale, on roomlaste ajast juba teada. Mida enam meie riik killustub rikaste ja vaeste elukvaliteedi mõõdupuu järgi, siis kahtlemata esineb ka topeltstandardeid rohkem, kui tohiks lubada.
Poliitikutel pole rahapuudust. Kõrged palgad, magusad pensionid, mis jõustuvad juba siis, kui on vaid kahel korral parlamenti valitud (muidugi, väljamaks toimub pensionieas, mitte enne). Rääkimata kopsakatest lahkumisrahadest. Sona, kelle advokaadi kulud võisid olla samuti kopsakad, aga sellistele hüvistele ei saa isegi loota.
Ei kiida ei Sona ega tema suunajate otsuseid heaks. Kahtlemata on tegemist unikaalse olukorraga, kahtlemata olid robokõned jäme seaduserikkumine. Kuid näiteks sama juhtus Floridas USA presidendi valimistel Bush versus Gore, kus ebaseaduslikult tühistati hääli, võimaldades Bushi võitu. Bush, ega keegi tema meeskonnast küll kohtu ette ei pidanud astuma.
Nagu Shakespeare kirjutas, midagi on Taani riigis mäda. Kanadas kahtlemata on viimastel aegadel eriti, poliitikal ebameeldiv lehk.
Tõnu Naelapea
