Ikke rohkem ja rohkem akkab maad võtma see arvamus, et meil polegi old vabadust, millest eest sõdida. Et oli ainult sõda, mille pärast peaks vabandama. Aga mina olen nisuke vana juurikas, et mäletan ja kohe mitte ei vabanda. Ei vabanda oma kadund isa eest, et ta Võnnu lahingus Eestimaale püssi ja padrunitega priiust toomas käis; ega enda eest, et Sinimägedes pantservaustiga täitorniga vabastajate tankisi sihtisin.
Mina mäletan selgeste, et pärast seda, kui punased kütipolgud olid Pihkva taha pekstud ja landesveerile kah karjapoisi keretäis antud, oli meil ikke paarkümmend aastat vabadust küll. Oli vabadus oma põldusi arida, oma riiki juhtida ja oma lapsi korralikeks kodanikeks koolitada. Oli ka vabadus vigu teha ja tehtigi, aga seesama vabadus lubas nad jälle ära praavitada. Muist vigu jäi võõraste parandada, aga need keerasid kõik veel ullemini kihva.
Ma mäletan seda kah, kuda täpselt ühessakümmend aastat tagasi jõulukuu esimesel päeval proovisid peksa saand punased meil samasugust verist sirkust lavastada nigu nad tänavu Krimmis tegid. Ei jäänd meie kroonumeestel muud üle kui pidid neile kiire järeleksami tegema ja meelde tuletama, et üle vaba maa piiri varvast tõsta pole viisakas.
Need on vanad asjad jah, aga mitte nisukesed, mille meelde tuletamise eest silm peast välja sorgatasse, vaid nisukesed, mille pärast tasuks mõlemad silmad lahti oida.
Ei maksa seitungitegijaid süüdistada, et neid asju enam uudisteks ei peeta. Süidi on ikke lugejad, kes muidu lehte ei osta, kui sealt mootsat uudist ei leia. Lehemees tahab leiva peale võid saada nigu iga teinegi, sellepärast tehasse uudiseks lugu, kus mõni mustade vuntsidega kisakõri väljamaalt tulles liiga kauaks kemmergusse jääb ja lennuk ilma temata Talina lendab. Eurulaulu peab kõõrutama tema asemel keski teine, kel kah alati ääl ära.
Kargu Karla
